Livigno lumelaua tripp

Kirjutatud on veebr. 21, 2022


Austria

Tegelikult ei pidanud me üldse bussiga Itaaliasse sõitma. Plaan oli Tallinn-Häädeka-Tallinn surfitiimiga mõnepäevane tripp Rootsi teha, aga kuna ainult üks laev liikles ja selle piletid olid kallimad kui lennupiletid Itaaliasse, siis sai ümber otsustada, et läheme lennukiga Itaaliasse, et võtame siis juba snowkite asjad ka kaasa…

Nii me siis 7. veebruari hommikul leidsimegi end Margo bussis Itaalia poole kimamas. Marsruut oli Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Ausria, Shveits, Itaalia. Tegelikult teed olid head ja viimane lõpp ka imelised lumised vaated mägedele.  Üheski piiripunktis meid kordagi kinni ei peetud, nii et pabereid, mida iga riigi kohta täitsime, polnudki vaja.

Kuna me planeerisime reisi väga väikest aega ette, siis majutuse osas suuri valikuvõimalusi polnud, võtsime elamise Livigno keskusest 30 km kaugusel Valdidentros. See on armas väike linn mägede vahel, aga tee Livignost Valdidentrosse on hea autojuhiga 40 minutit, õnneks oligi meil seltskonnas kogenud võidusõitja ja ekstreemne mägitee päris nauditav.

Lohesurfiarmastus sai mul tegelikult alguse lumelauast. Esimesel lumelaua aastal, sõitsin iga jumala nädalavahetus Kuutsemäele, siis õnnestus paar korda päris mäel käia ja edasi avastasin lohe ja Kariibi mere ning lumelaud jäi aastateks keldrisse seisma. Mõned aastad tagasi tõin ta keldrist ära ja viisin Rootsi. No päris jalgrattasõit see pole, paar esimest päeva Rootsis olin nagu saamatuse hunnik, kuidagimoodi sain tagumise kandiga mäest alla, aga kolmandal päeval hakkas juba enam-vähem välja tulema ja lumelaua armastus oligi tagasi. Kindel plaan oli esimesel võimalusel uuesti Alpidesse kihutada, aga siis tuli koroona ja tuli veel mitu aastat Tuhamäega leppida.

Enne reisi olime kuulnud  hirmujutte, et Itaalias inimesed käivad maskidega tänaval, et isegi mäest alla peab sõitma FFP2 respiraatormaskiga ja igapäev küsitakse koroonapassi jne. Tegelikkus oli see, et koroonapassi küsiti vaid korra, mäepiletit ostes ja seda ka ilma dokumendita. Mask pidi ees olema ainult kahe kõige alumisema gondliga üles sõites ja see võis ka olla tavaline riidest mask.

Must mägi

Võib juba arvata, milline elevus oli üle aastate jälle suurel mäel olla. Paanika ka, nagu mul ikka, kartsin, et ma ei saa tõstuki pealt allatulekuga hakkama, et ma eksin ära, et ma ei oska sõita jne. Õnneks Ahto hoidis mul esimesel päeval ilusti kätt, seletas, kuidas tõstukilt maha hüpata ja üldse poisid olid nii kenad ja ootasid mind järgi kui vaja.  Kuigi ma üritasin  tubli olla ja nendega samas tempos püsida, siis peale lõunat ikkagi kukkusin  ja lõin pea ära, et kolm järgmist päeva oli kael valus ja pea paks, peale seda võtsin rahulikumalt, järgmisel päeval sõitsin üksi, et enesekindlus tagasi saada, kolmandal ja neljandal päeval sõitsime Riinaga (kes tuli lennukiga hiljem järgi). Esimesed päevad olid superilmad, päike paistis ja kohvikus oleks võinud bikiinidega istuda. Kolmas ja neljas päev kostitasid meid aga megapakasega, isegi Ahto, kes on pool maailma lumelaual läbi reisinud, ütles, et tema nii külma ilmaga pole mäel olnud. Termomeeter näitas -19 ja lisaks vinge tuul. Neid tõstukeid, kus klaasi ees polnud, tuli sel päeval vältida nagu katku.

Riina Ja Margo

Sel päeval puhus tuul lume osadelt nõlvadelt ära, aga me sõitsime päev otsa ühte rada, kes käinud, teab, Carusello 5,4 km pikkust metsarada, see on nii mõnna rada. Aga kuna buss oli meil parklas, siis laskuma pidime teisele poole ja see oli üks päris sürr ettevõtmine. Õnneks Ahto ja Margo olid meile giidideks, sest see jää peal 3000 meetri kõrguselt alla tulek oli korralik ERNA retk, kui korra saigi kandi kuhugi jää taha kinni, siis hetke pärast olin jälle tagumikuga jää peal ja kui mõnes kohas oligi natuke lund, siis seda lendas laua alt nii, et nähtavus oli null, kiirus korralik ja ei saanud ei püsti ei pidama.

Aga alla jõudes oli see mõnus tunne, et TEHTUD!

Bombardino

Kuigi sõita oli nii mõnus, ei saa jätta mainimata, et ka puhata oli nii mõnus. Pole mõnusamat tunnet, kui laud jalast ja kiiver peast võtta ning kohvikusse maha istuda ning päikesekiired näole langemas, Bombardinot (munaliköör viski ja vahukoorega) ja õunastruudlit nautida.

Ahto

Viimane päev oli Riina juba minema lennanud, Kersti alles õppis sõitma koos oma mehega ja pidin jälle poistele sappa võtma. Kõik oli ilus, kuni Ahto pildistama hakkas, kaamera ees kaob mul enesealalhoiuinstinkt ja loomulikult panin ma sellise uperkuudi, et ise ka aru ei saanud, mispidi ja kuhu lendasin, ja kuhu kindad kadusid :D

Õnneks oli viimane valus kukkumine viimasel päeval tunnike enne mäepileti kehtivuse lõppu ja sain kuidagimoodi jalgade värisedes elusalt alla. Kohe ei saanudki aru, kui valus mu sabakont on, alles kodus kui oma autosse istusin, sain aru, et ees on paar joogavaba nädalat.

Ja nüüd on nii, et kann on ikka nii valus, et istuda ei saa, aga juba unistan uuest reisist mägedesse.

Ahjaa, mis siis lohedest sai? Need sõitsid koju tagasi nii, et isegi kotist välja ei saanud :D

Snowkite downwinder

Kirjutatud on jaan. 10, 2022

Nädala keskel oli Pärnusse hea prognoos nädalavahetuseks. Sai plaan tehtud reedel mäele ja nädalavahetus Pärnus snowkite.  Reede hommikuks oli kõik muutunud, tuul reedel, nädalavahetusel vaikus, aga kuna sõradega oli juba mäele minek kokku lepitud, siis tuli mäele minna (tuul 10m/s). Tegelikult oli äge ja õhtuks oli juba natuke parem prognoos Pärnusse ka… vähemalt laupäevaks.  Jäi siis jutt, et läheme ainult üheks päevaks ja õhtuks tagasi.

Kui Pärnusse jõudsime, olid lipud longus ja ühte lohe prooviti mitme mehega üles upitada.  Optimistid nagu me oleme, marssisime ikkagi Kerstiga 12m2 Reachid seljas randa. No pind oli ka kohutav, peamiselt jää ja mõned lumevaalud vahel.  Kui juba tuldud, mõtlesime, et no korra ikka paneme lohe külge ja siis lähme spaasse.  Aga nagu juba öeldud, kellel ei vea armastuses, sellel veab tuulega.  Lohe sain üles, tuul tõusis ja lund hakaks ka sadama.  Algul tiirutasin kalda lähedal,  aga siis kuskil vine sees paistis Kersti punane lohe kilomeetri kaugusel, sõitsin talle järgi ja seal oli pind juba päris mõnusalt lund täis tuisanud ja sai mõnusalt  triibutada.  Kuna olin lubanud ka Margust õpetada, siis südametunnistus seda mõnu kaua nautida ei lubanud ja läksin Margust õpetama.   Margusel läks muidu super hästi, kui välja arvata, et tuul kukkus 3-4m/s…

Niikui  lõpetasime, hakkas tuul jälle puhuma ja sain ise ka veel sõidurõõmu nautida.  Aga õpetades  oli juba külm hakanud ja tuli asjad kokku pakkida. Kuna tingimused läksid aina paremaks, siis kuidagi ei raatsinud Tallinnasse tagasi hakata sõitma, sõitsime hoopis Lottemaale vaatama, kas kannataks  pühapäeval Reiust Pärnusse downwinder teha.  Lund oli seal isegi rohkem, kui Pärnu rannas,  plaani muutus, Rimist hambapasta, shampoon ja uus pesu ning Pärnusse ööbima.

Järgmisel hommikul võtsid Kersti ja Margus mu Bountzi suvilast peale. Tallinnast liitus meiega veel Raido.  Kui Reiu randa jõudsime, oli Raido juba kohal, aga suht õnnetu näoga, puude vahel oli null tuult, varane ärkamine ja pikk autosõit seljataga.  Lohutasime teda, et metsas polegi tuult, peame randa jalutama. Rannas ka väga palju tuult polnud, aga talvel polegi palju tuult vaja, peaasi, et lohe üleval püsib, sellest piisab, et lumelaual liikuda.

Tegime pilte ja pumpasime lohed täis, tuult oli 4-5m/s. Aga lund oli mõnusalt sadanud, niikui esimese triibu tegin, sain aru, et niiiii mõnus. Puutumata puudri peal on kirjeldamatult mõnus sõita, eriti veel ühtlase tuulega.  Kersti ütles, et isegi palju lihtsam kui vees.

Raido ja Kersti tulid ka peagi järgi ja hakkasime Pärnu poole liikuma. Margusega oli kokku lepitud, et tuleb meile Raekülas vastu,  kui keegi peaks tahtma teed juua või autoga teed jätkata või lohe vahetada.

Alguses tegime mõned siksakid, aga mingist hetkest sõitsime väikese allatuult nurgaga paralleelselt kaldaga.  Enne Raeküla läks tuul ka väga mõnusaks, 7-10m/s. Raekülas tegime väikese peatuse, veendusime, et kõigil on kõik ok ja võtsime suuna Pärnusse.

No luks oli, nähtavaus oli lumetuisus küll veidi kehv, aga puuder ja ühtlane tuul kaalusid selle täiega üles. Pärnusse jõudsime täpselt õigel ajal, tuul hakaks kukkuma ja lumi läks sulaks.

Väga lahe downwinder oli,  kõik olid õnnelikud ja lõpuks avastasime kõik, et oleks võinud pikem olla. (12km). Järgmine kord üritame  (kui tuleb nii soodsaid tingimusi) Häädekalt Pärnusse sõita.

2021

Kirjutatud on nov. 26, 2021
2021

Aasta hakkab lõppema ja aeg kokkuvõtteid teha. Kahe sõnaga aastat iseloomustades – ameerika mäed.

Surfata sel aastal just ülemäära palju ei saanud, see-eest nautisin iga vees oldud minutit väga. Tänu talisuplusele, ei ole talvel autos kalipso selga ajamine enam selline piin nagu veel mõned aastad tagasi. Kalipsod lähevad ka aina paremaks. O’neill psycho tech 6/4-ga  kannatab edukalt isegi jäätükkide vahel surfata.  Eestis saadaval www.kalipso.ee

Kui reisimisele ja spordiklubide tegevusele  siin mõni aeg tagasi kriips peale tõmmati, siis olin küll tänulik oma hobide eest. Joogapraktikat saan vabalt ka kodus harrastada ja lohesurfiks on Eestis palju võrratuid kohti. Kui ma esimestel surfiaastatel nautisin kõige rohkem lohesurfi kui tegevust, siis täna naudin ma just seda, mida meri ja loodus oma mitmekesises ja tihti müstilises ilus pakuvad.  Kevadel laenutasin Kristiini käest foili ja kui paar korda sellele püsti sain, oli tunne sama vägev nagu, siis kui esimest korda lohelauale püsti sain.  Nüüd olen ise ka õnnelik foili omanik, aga  suvi möödus vaid tööd tehes ja ise uuesti foiliga vette sain alles oktoobris. Rohkem olin kõhuli vees kui laual püsti, aga no nii äge on! Plaan oli veel tiivasurf ära õppida, aga kahjuks varastati tiib surfiklubist enne kui ise proovidagi sain. Õnneks on lootust, et Jõuluvana toob uue ja talv tuleb lumine!

Mõnusat uut energiat sain naiste trennidest, mida Stroomi Surfiklubis juhendasin.  Nii ägedad naised, alustasime nendega mais jääkülmas vees ja vapramatega lõpetasime septembris.  Trennides matkasime SUP-laudadega, joogatasime SUP laudadel ja soodsa tuule korral õppisime lohesurfi.  Kõige visamad trenninaised  said suve lõpuks esimesed triibud lohesurfilaual tehtud, nii nagu  eesmärk oli.

Õudused algasid septembri lõpus. Alustuseks löödi sisse surfiklubi aken. Paari päeva pärast, 18.septembril murti surfika metallist konteinerisse  ja süüdati  puidust majake. Kui me selle veel samal õhtul taastasime, siis juba kahe päeva pärast süüdati see uuesti ja seekord tungis tuli juba  sisse  ja taastamisel polnud enam mõtet.

Õnneks aitas nädalane puhkus päikeselisel Tarifal ebameeldivustest mõneks ajaks välja lülitada.  Pole paremat meditatsiooni kui lained, päike ja tuul.  Lisaks punane vein, hea kala ja fantastiline seltskond , mis elult veel tahta?

Stroomi õudused veel lõppenud pole, metallist konteinerisse murti uuesti sisse ja nädala eest murti sisse ja süüdati naabruses olev surfiklubi.

Ei teagi, mis edasi saab.  Õnneks on kevadeni aega, loodan väga, et süüdlased saadakse kätte ja saame Stroomis ka edaspidi surfiklubisid pidada.  

Hea uudis on, et homseks lubab mõnusat kirdetuult, uus kalipso on juba valmis nullkraadist õhutemperatuuri  testima!

Kuidas ma foilimist õppisin

Kirjutatud on juuli 6, 2021


Ma olen alati arvanud, et foiliga sõitmine on megaraske ja ohtlik ja et seda ma küll isegi ei proovi kunagi. Viimasel ajal aga kõik mu lemmiksurfitsikid jagavad instas pilte ja klippe sellest, kuidas nad lohe või tiivaga foilivad ja isegi hüppavad ning kuna kaks vaba päeva oli ju Hiiumaal surfamise jaoks ammu planeeritud, aga lõpuks selgus, et tuult väga ei luba, siis mõtlesin, et midagi peab ju tegema ja laenasin naabersurfiklubist Kristiini käest LF foili ja Kalevi käest ostsin tiiva.

No Hiiumaal läks lõpuks nii, et oli muudki teha, kui surfata, aga tagasi Tallinnasse jõudes puhus Stroomis täpselt nii palju nagu alati, et päevitamiseks ebamugav, aga lohetamiseks vähe. Seega perfektne foili õppimise ilm. Kiivri panin päehe, kalipso selga,  Pets pani laua kokku, Kristiinilt sain mõned õpetussõnad ja olingi juba selle suure kolakaga vees.  Tuult oli 4-5m/s, lohe 12m2 North Reach. Hingasin sügavalt sisse, lükkasin esimese jala sträppi ja algaja õnne puhul sain kohe püsti ja mõned meetrid sõita. Kui laud veest välja tuli, hakkas natuke hirmus ja viskasin ise end vette, laua lükkasin koguaeg jalgadega eemale enda ette. Paremale õnnestus veel mõned korrad, vasakule tundus ulme. Peale tunnikest harjutamist, otsustasin, et olen väsinud ja pean ikka mõned videod ka ära vaatama enne kui uuesti proovin.

Kodus vaatasin videosid ja sain aru, et esimene suur viga oli see, et ma lauda jalgadega eemale viskan, just nii on suur tõenäosus  foiliga vastu nägu või liine saada.  Päris palju oli googlis pilte foiliga saadud vigastustest, mis mõjusid päris hirmutavalt. Aga samas, väljakutsed on mulle alati meeldinud ja vapper pole ju see, kes ei karda, vaid see, kes oma hirme ületab. Järgmisel päeval panin juba ise laua kokku, tuult oli ka natuke rohkem, kui eelmisel päeval ( 5-7m/s) ja oluliselt lihtsam oli lauale saada. Paremale poole õnnestus juba mitu pikemat triipu teha ja laud tuli ilusti veest välja ka, tunne oli kirjeldamatu. Pole ammu midagi nii ägedat kogenud.  Point on siin see, et lohe tuleb hästi kõrgel hoida, keha ka sirge ja raskus pigem esimesel jalal või võrdselt, keha raskust taha ei kalluta, nagu twintip lauaga nii harjunud oleme. Kui vasak pool tundus algul võimatu, siis mingil hetkel olin nii kaugel Rocca pool, et polnud valida, tuli hakata vasakule ka sõitma.  Kui esimene pikem triip ka vasakule tehtud, tuli meelde, kui kirjeldamatult hea tunne see oli, kui omal ajal esimesed triibud twintipiga tehtud sai. Tuli ka meelde see, kuidas ma nina arvutis kõikvõimalikke prognoose uurisin ja tuult ootasin, selle järgi Saaremaale, Hiiumaale, Pärnusse, Vääna ja lõpuks isegi Filipiinidele, Dominikaani, Kreekasse, Egiptusesse sõitsin.

Teise foilipäeva võisin igati õnnestunuks lugeda. Kolmas läks täiesti pekki, puhangulise tuulega ei saanud ma lauale isegi peale. Neljas kord oli Kersalus. Kuigi olin päev otsa Katariinal koolitanud, siis nii kripeldas, et sõitsin õhtul veel Kersalusse. Poole tee peal tuli meelde, et unustasin lohe pumba randa, sain Madisega kokku lepitud, et võtab selle kaasa ja kõik OK… kui Kersalus avastasin, et olen lohe ka randa jätnud. Ei tea küll, kes või mis mul nüüd pea nii segi on ajanud… Kiire kõne Kristiinile ja lohe oli päästetud. Õnneks foilimata ka ei jäänud, tänud Kennole, kes laenas mulle oma 9m2 Naishi ja sain jälle tunnikese harjutada ja juba päris korralikud vilega triibud.  Seekord siis juba uue North Sonariga. Pärast proovis Karro ka veel õnne, aga selleks ajaks oli tuul juba nii kukkunud, et nautimise asemel sai ta pool kilomeetrit lohe ja foiliga jalutada. Aga ilusa pildi sain tast vähemalt.

Nii ja viimane katsetus siis eile Katariinal. 10m2 North Pulse. Mõned pikemad sõidud sain, aga enamus aega kulus kõndimiseks, sest vesi on praegu nii madal, Katariinal palju kive ja koguaeg oli vaja otsida piisavalt sügavat kohta, et startida, nii mõnigi kord sõitsin end madalikule kinni ja tagusin jalgu vastu suuri põhjas olevaid kive.

Aga no see on tõesti supertunne, kui laud üles tõuseb ja veesahinat enam ei kuule. Naudin jälle iga hetke vees nagu siis kui kunagi alustasin lohesurfiga. Pikk tee on veel minna, aga kindlasti tahan varsti ka foili ja tiiba proovida. See suvi on fantastiline, jätkuks vaid tuult!P.S. Meil on nüüd surfiklubis ka täiesti algajatele mõeldud foil olemas ja seda saab meilt rentida.



Lumesurf

Kirjutatud on jaan. 13, 2021

Aastaid oodatud talv on lõpuks ka Tallinnasse jõudnud.  See on tõesti luksus,  aknast viimastel päevadel välja vaadates, tunnen päriselt elevust ja õnnetunnet  nagu väike laps.

Kokku olen  sel talvel juba saanud neli päeva lumesurfi ja 30km murdmaasuusaradu nautida , võiks öelda, et vist samapalju kui eelmise viie talvega kokku.

Üle aastate jälle lumelaua ja lohega liikuma saada, nõudis harjumist.  Aga tunnike lumel  ja varsti oli tunne  sama äge nagu vees, eriti äge on see veel, kui laua alt puuderlund viskab. Täna juba mõnes kohas  viskaski.

Kui keegi veel ei tea, mis see lumesurf on, siis see on lohesurf lumel ja liikuma saab lohe ja laua või suuskade abil.  Hüpata ja trikke teha saab ka, samamoodi nagu vees.  Lohesurfi õpingutega  on täiesti mõistlik alustada lumel, sest peale seda, kui lohe lennutamine  selgeks tehtud, saab lumel lauaga liikuma väiksema vaevaga, kui vees.

Aga kus siis sõita saab? Suur lage lumine väli, kus allatuult pole elektriliine ega muid ohtlikke takistusi, sobivad nii suured põllumaad (veendu, et sa ei riku kellegi vilja) kui ka suured korralikult jäätunud ja lumega kaetud järved. Tallinna lähistel head kohad on Jüris, Jõelähtmel, Maardu järv, Harku järv.

Ajaaa, üks väga mõnus eelis on lumel surfamisel veel surfamise ees. Kalipso selga panemine ja ära võtmine on vähemalt minu jaoks tuulise ning külma ilmaga kõige ebameeldivam osa lohetamises.  Lumesurfis tuled  kodust välja mäeriietega, pumpad lohe täis ja lähed sõitma. Pärast ei pea külma pärast kohe koju ka kiirustama, saad teiste surfaritega teed juua ja lobiseda ja nalja visata. Tänases olukorras, on see eriti luks, et kuskilgi kellegiga ohutult suhelda saab.

Nii, et kui veel ei oska, tasub lumelaud välja otsida ja end lumesurfi koolitusele  kirja panna. Lumelauaga sõitmise kogemus ei ole vajalik, aga tuleb kasuks küll.

Kolm tuulist päev Pärnus/North Reach

Kirjutatud on okt. 29, 2020

Kolm tuulist päeva Pärnus/ North Reach

Esmaspäeval oli tuult 5-7m/s ja Erkki pakkus  13m2 Reach lohe. Mulle pole kunagi suured lohed meeldinud, aga kui juba Pärnus olin, siis tagasi ka ju ei hakanud sõitma.  See lohe oli meeldiv üllatus, isegi mõned hüpped tegin.

Teisipäev oli puhas luksus. Kõigepealt õpetasin Kerstit 12m2 North Reachiga. Tegi ilusad pikad triibud ja kui pärast kommentaari küsisin, siis ütles õnneliku ilmega, et veest tuleb nii lihtsalt välja.

Ilm oli fantastiline, tuul puhus 6-10m/s ja õhk oli soe. Vesi ka veel 10 kraadi ringis. Ja lohe, täiesti super, ma ei mäleta, et ma kunagi oleks 12m2 lohega tahtnud vees tundide viisi olla,  Reach on nii kerge ja kiire lohe, et ma ei saanud arugi, kuhu aeg lendas ja pidin veest välja minema, sest kohustused Tallinnas ootasid. 

Teisipäevane elamus oli nii luks, et  juba samal õhtul hakkasin otsima, kes minuga kolmapäeval ka Pärnusse tuleks. Aga päevad ei ole vennad, kuigi prognoos oli  parem kui eelmiseks päevaks ja kogenud sõitja jälgedes, võtsin ise ka entusiastlikult  9m2 lohe, siis nuh sõita sai, aga see sess ei saanud teisipäevasele ligilähedalegi. Vähemalt päike paistis, harjutasin väikeseid luupe ja kokkuvõttes oli äge, lisaks sain vana lubaduse ka täita, Aivol oli oktoobri alguses suur juubel ja kuna ma peole minna ei saanud, siis lubasin ta kohvikusse viia, #tehtud!

Nüüd ei jõua järgmist tuult ära oodata, järgmine kord võtaks õige suurusega lohe…

https://www.facebook.com/northkiteboarding/videos/364107678178659

Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Kirjutatud on okt. 7, 2020
Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Kuna mul oli septembris puhkus ja tuult oli palju, sain surfata sama palju, kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Käisin paar korda oma lemmikspotis Häädekal, proovisin uusi lohesid, avastasin veel ühe maagilise ranna Eestimaal ja osalesin Samsungi reklaamis.

Kõigepealt Sõrvest. See on võimas paik, oled tõesti kui maailma lõpus. Kahtlemata on see maagiline paik ka lihtsalt looduses jalutajatele, aga merelt saad veel sügavamale sellesse ilusse. Laiu taga sõites näed, kuidas maa kahaneb ja lõpuks ära kaob ja natuke eemalt, kuidas ühel pool tuuline meri vahutab ja teisel pool on vesi kui peegel ja laud tõsti libiseb selles siledas vees nagu nuga läbi või. Hing tõsiselt puhkab. Värvilised lohed majaka taustal on nagu postkaardilt ja eriti vinge on pilt, kui majaka taustale jääb musta/valgega Core lohe (huvitav, kas sellepärast Saaremaal ongi see lohe nii popp?) Kagutuul oli toonud kogu mandri lohesurfarid  Saaremaale ja liiklus oli vees oluliselt tihedam, kui ma oleks soovinud, aga ühel hommikul tasus varane ärkamine ära, saime Mihkliga kaks tundi kahekesi päikest, tuult ja siledat vett nautida. Kuigi aegajalt on tore ka suurema seltskonnaga surfata, siis ikkagi eelistan alati  väikest seltskonda, sest siis tunnetan seda loodusega üks olemist palju paremini.

Samas oli äge see, et kagutuul oli kokku toonud mitmed Eesti parimad lohetajad ja nende trikke oli väga inspireeriv vaadata.

Üks asi nüüd veel, Sõrve ei sobi kindlasti väikeste kogemustega lohetajale (laht on väga suur, tuul off shore  ja maa, kus on vaid teravad kivid ja lehmad ja teed ei ole, tuleb vastu alles paari kilomeetri pärast). Veel tuleb kindlasti jälgida kalendrit,  osa aastast on vaid lindude päralt.Saaremaalt just tagasi, sain Teelelt telefonikõne, kas oleksin nõus ühes projektis osalema, mis puudutab lohesurfi. Mulle väljakutsed endiselt meeldivad ja ütlesin kohe “jaa”. Pärast, kui olin veel paar telefonikõne saanud ja sain aru, millega nõustusin, hakkasin juba põdema, aga kuna asjaga oli kiire, ei olnud mul ka taganemisteed.  Õnneks olen ma ka päriselus Samsungi fänn ja lohesurf teeb mind  õnnelikuks, siis näitlejameisterlikkust polnud vaja ja tulemus on siin;

Pärnu Surfimaraton

Kirjutatud on sept. 7, 2020
Pärnu Surfimaraton

Pärnu Surfimaraton

Viimase aasta elutempo on nii kiire olnud, et pole aega olnud isegi postitada.  Töö, kool ja surfiklubi on kogu aja võtnud.

Sel aastal olen nii vähe surfata saanud, aga selle eest kõik need korrad on seda väärt olnud. Talvel kaks korda külmas vees (külm vesi ise juba on alati elamus omaette) ja mõned korrad suvel tugeva tuulega.  Hea osa selle juures on see, et kui nii vähe surfata saad, siis ongi iga kord puhas nauding.

Maratonist siis.  Megalahe, nii hästi pole mul kõik varem sujunudki. Liinid korras, start õigel ajal, õigest kohast, rada lihtne.  Ainult ise oleks võinud paremas vormis olla… Võibolla pingutasin laua ja lohe valikuga ka üle, sest prognoos oli väga kehvale tuulele, tegelikult puhus  hästi ja 12m2 lohe ja sõbra vana suur RRD laud jäid mulle veidi suureks.

Rada oli kokku 40km, kaks korda Lottemaale ja tagasi. Nagu juba öeldud, stardis sain ilusti minema, aga juba esimesel kilomeetril tundsin, et raske on.  Raske oli kõik need 40 km. Ja ilmselgelt pole mu võidutahe ka kuskile kadunud, otsustasin nüüd terve hooaja järgmiseks maratoniks treenida.

Väga äge oli stardis kohtuda ka Intsu ja Taho-Jaaaniga, mõlmad mu endised õpilased ja mõlemi üle võib uhke olla, tublid tulemused!

Võitjate nimed polnud ka kellelegi üllatuseks. Naistearvestuses Triina Trei ja meeste TT arvestuses Ranno Rumm. Palju õnne!

Tagasi Tallinna sõites olid jalad nii väsinud, et isegi jalga gaasipedaalil hoida oli raske, aga head emotsioonid kaaluvad selle kõik üles.

Nii ja nüüd ootan neljapäeva, lubab korralikku loodetuult!

Pärnu. Häädemeeste. Torm. Armastus

Kirjutatud on okt. 2, 2019

Pärnu. Häädemeeste. Armastus

Surfiklubi uksed on nüüd kevadeni suletud ja mul on aega ise lohetada.  Eredamad hetked on Pärnu torm (puhanguti oli tuult 24m/s) ja kaks päeva Häädemeestel. Ma ei tea, kus ma seni olen elanud, paremat spotti Eestis ja võibolla terves maailmas on raske leida.

Pärnu torm oli vinge kogemus, kui inimestel soovitati siseruumides viibida, tuul oli prügikonteinerid pikali lammutanud  ja vesi oli surfiklubide uksest sisse tungimas, siis ekstreemsportlastel oli pidu. Kui kohale jõudsime, siis  istusin ikka 20 minutit autos ja mõtlesin, kas ma pean seda tegema. Vihma sadas ja meeletult külm tundus see ilm. Linda jalutas kohe Erkki juurde surfiklubisse, aga ma teadsin, et kui ilma kalipsota sinna jalutan, siis ma valin mugavustsoonis istumise ja klaassena taga teiste vaatamise… Panin kalipso selga, jalutasin randa, pumpasin lohe täis  ja läksin vette. Adrekas oli viimase piirini viidud. Tuul rapsis 14-22 m/s ja ei saaks öelda, et see väga nauditav oli, aga sõltlane nagu ma olen, naudin ma igasuguseid imelikke asju, üks neist on eneseületus. Sellise tuule ja 7m2 lohega ma varem sõitnud polnud, eriti veel nii, et keegi mul „kätt ei hoidnud“.  Mõned korrad proovisin ka hüpata, aga selle jaoks ikka jäi julgusest puudu. Midagi peab ju järgmisteks kordadeks ka jääma… Linda üle võin ka vaid uhkust tunda. Rõõm näha, et mu naisõpilastest saavad vinged surfitsikid!

Eilseks anti samasugune tormihoiatus ja Pärnu poole asusin teele suht suurte kõhklustega. Kuna tuulesuund tundus hästi sobivat Häädemeestele ja veel ahvatles see, et lohe üles laskmiseks on seal  rohkem ruumi kui Pärnu rannas. Olime seekord vaid kahekesi, mina ja  Riina (üks minu õpilane, kes sel suvel sõitma õppis) ja mulle tundus, et Häädemeeste lai rannaniit on meile kahele lohede üleslaskmiseks ohutum.

Valik oli 100% õnnestunud. Kuigi randa jalutada oli 800m kõva katsumust ja mingil hetkel ulatus vesi üle puusade ja tundus, et edasi saab vaid ujudes.  Kui me juba peaaegu kohal olime, siis mul korra küll tekkis mõte, mis saab siis kui ühtegi kuiva kohta pole, kus lohed täis pumbata ja asjad jätta, aga siis nägime kolme lohe vees ja kui nemad said, saame meie ka. Väike lapike maad ulatuski veest välja.

Kuna ma ikka veel oma 15m kõrgust ja 70km/h kiirust jahin, siis pumapsin 9m2 lohe täis. Päike paistis ja tänu sellele ei tundunud tuul ka liiga tugev. Siis aga tuli Kerli veest ja 7m2 lohegi näis üsna keeruline käsitleda, siis muutsin meelt ja pumapsin 7m2 lohe täis. Riina võttis 5m2.

Edasi oli puhas luksus, ma ei tea, kas ma olen ära unustanud, aga minu meelest sellist tugevat, aga samas ühtlast tuult , pole ma kusagil mujal kohanud, kui Sri Lankal korra elus. 15m kõrguseni on ikka veel  pikk tee minna, aga ma arvan, et olen nüüd veidi jälle lähemal. 7m2 lohega pole varem nii hästi end tundnud.

 

Riina on megatubli, sellest tormist ta veel päris jagu ei saanud, aga vähemalt proovis ja iga uus kogemus surfamas on kasulik.

Kuna mul jäi kripeldama 15m kõrgust  ja Riinal see, et ta korralikult sõita ei saanud, siis tegime plaani hommikul vara  Väänasse minna.

Ärkasin kell 5, Vääna tuul oli 4m/s. Und enam ei tulnud, joogasse ka ei läinud, passisin prognoose ja mõte liikus koguaeg 9m/s, puhangud 11m/s Pärnu poole. Kokku lepitult kirjutasin Riinale kell 7 messengeri. Vääna tuul näitas nüüd puhanguti 20m/s… Õnneks mainis ka Riina Pärnut ja kell 8.30 olime juba linnast väljas Pärnu maanteel.

Täna oli siis see superpäev, kui ma saan sellise emotsiooni, et tahaks jälle ainult ja ainult surfata.  Kui ma seal lauaga siledat vett päikesest sillerdaval peegelsiledal veel spreitasin, siis ma sain aru, miks ma juba kaks aastat üksi olen. Tavaliselt inimesed armastavad kedagi, aga mõnikord võib hoopis suur armastus olla midagi. Mõne aja võib, aga kaua ma tõenäoliselt ei suuda oma kirge surfi vastu kellegiga jagada.

Sookolli otsimas

Kirjutatud on aug. 23, 2019

Kas seda suve üldse oligi? Rohkem nagu unenägu. Lohega vette olen umbes täpselt viis korda saanud. No tegelikult mõned korrad rohkem, kui õpetamised ka lugeda. Ja meeletus koguses aerusurfi. Õnneks on vähemalt, mida oodata, sügisesed Koovi tormituuled ja päikesetõusu surf El Gounas.

Õnneks on mul armas sõbranna Riina, kes mu vahetevahel ikka enne septembri teist teisipäeva Stroomi kioskist välja meelitab.  Kolmapäeva hilisõhtul käisimegi Riina, Eleri ja Edaga rabas ujumas. Päris müstiline kogemus oli, plaanisime minna päikeseloojangul, aga kuna ilm oli sombune, siis pidime ujuma ööpimeduses.  Alasti . Mingi suur elukas ujus seal veel ühes väiksemas järves, aga kahjuks silm ei seletanud pimedas, kas see oli karu või sookoll… Riina teadis, et karud rabas ei käi, seega jääb üle sookoll .

Võiksin küll maal elada ja kuusevõrseid sügavkülma panna, mõtlesin seal laudteel tallates ja tänades mõttes neid inimesi, kes on viitsinud kirjutada projekte, et saada rahastust kilomeetrites laudtee ehitamisele.

Väga mõnus ja puhas tunne oli peale rabajärves suplemist, ei raatsinud pesemagi minna järgmisel hommikul.

Ootan juba järgmist korda. Alati ei peagi surfama, et head emotsiooni  saada…