Livigno lumelaua tripp

Kirjutatud on veebr. 21, 2022


Austria

Tegelikult ei pidanud me üldse bussiga Itaaliasse sõitma. Plaan oli Tallinn-Häädeka-Tallinn surfitiimiga mõnepäevane tripp Rootsi teha, aga kuna ainult üks laev liikles ja selle piletid olid kallimad kui lennupiletid Itaaliasse, siis sai ümber otsustada, et läheme lennukiga Itaaliasse, et võtame siis juba snowkite asjad ka kaasa…

Nii me siis 7. veebruari hommikul leidsimegi end Margo bussis Itaalia poole kimamas. Marsruut oli Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Ausria, Shveits, Itaalia. Tegelikult teed olid head ja viimane lõpp ka imelised lumised vaated mägedele.  Üheski piiripunktis meid kordagi kinni ei peetud, nii et pabereid, mida iga riigi kohta täitsime, polnudki vaja.

Kuna me planeerisime reisi väga väikest aega ette, siis majutuse osas suuri valikuvõimalusi polnud, võtsime elamise Livigno keskusest 30 km kaugusel Valdidentros. See on armas väike linn mägede vahel, aga tee Livignost Valdidentrosse on hea autojuhiga 40 minutit, õnneks oligi meil seltskonnas kogenud võidusõitja ja ekstreemne mägitee päris nauditav.

Lohesurfiarmastus sai mul tegelikult alguse lumelauast. Esimesel lumelaua aastal, sõitsin iga jumala nädalavahetus Kuutsemäele, siis õnnestus paar korda päris mäel käia ja edasi avastasin lohe ja Kariibi mere ning lumelaud jäi aastateks keldrisse seisma. Mõned aastad tagasi tõin ta keldrist ära ja viisin Rootsi. No päris jalgrattasõit see pole, paar esimest päeva Rootsis olin nagu saamatuse hunnik, kuidagimoodi sain tagumise kandiga mäest alla, aga kolmandal päeval hakkas juba enam-vähem välja tulema ja lumelaua armastus oligi tagasi. Kindel plaan oli esimesel võimalusel uuesti Alpidesse kihutada, aga siis tuli koroona ja tuli veel mitu aastat Tuhamäega leppida.

Enne reisi olime kuulnud  hirmujutte, et Itaalias inimesed käivad maskidega tänaval, et isegi mäest alla peab sõitma FFP2 respiraatormaskiga ja igapäev küsitakse koroonapassi jne. Tegelikkus oli see, et koroonapassi küsiti vaid korra, mäepiletit ostes ja seda ka ilma dokumendita. Mask pidi ees olema ainult kahe kõige alumisema gondliga üles sõites ja see võis ka olla tavaline riidest mask.

Must mägi

Võib juba arvata, milline elevus oli üle aastate jälle suurel mäel olla. Paanika ka, nagu mul ikka, kartsin, et ma ei saa tõstuki pealt allatulekuga hakkama, et ma eksin ära, et ma ei oska sõita jne. Õnneks Ahto hoidis mul esimesel päeval ilusti kätt, seletas, kuidas tõstukilt maha hüpata ja üldse poisid olid nii kenad ja ootasid mind järgi kui vaja.  Kuigi ma üritasin  tubli olla ja nendega samas tempos püsida, siis peale lõunat ikkagi kukkusin  ja lõin pea ära, et kolm järgmist päeva oli kael valus ja pea paks, peale seda võtsin rahulikumalt, järgmisel päeval sõitsin üksi, et enesekindlus tagasi saada, kolmandal ja neljandal päeval sõitsime Riinaga (kes tuli lennukiga hiljem järgi). Esimesed päevad olid superilmad, päike paistis ja kohvikus oleks võinud bikiinidega istuda. Kolmas ja neljas päev kostitasid meid aga megapakasega, isegi Ahto, kes on pool maailma lumelaual läbi reisinud, ütles, et tema nii külma ilmaga pole mäel olnud. Termomeeter näitas -19 ja lisaks vinge tuul. Neid tõstukeid, kus klaasi ees polnud, tuli sel päeval vältida nagu katku.

Riina Ja Margo

Sel päeval puhus tuul lume osadelt nõlvadelt ära, aga me sõitsime päev otsa ühte rada, kes käinud, teab, Carusello 5,4 km pikkust metsarada, see on nii mõnna rada. Aga kuna buss oli meil parklas, siis laskuma pidime teisele poole ja see oli üks päris sürr ettevõtmine. Õnneks Ahto ja Margo olid meile giidideks, sest see jää peal 3000 meetri kõrguselt alla tulek oli korralik ERNA retk, kui korra saigi kandi kuhugi jää taha kinni, siis hetke pärast olin jälle tagumikuga jää peal ja kui mõnes kohas oligi natuke lund, siis seda lendas laua alt nii, et nähtavus oli null, kiirus korralik ja ei saanud ei püsti ei pidama.

Aga alla jõudes oli see mõnus tunne, et TEHTUD!

Bombardino

Kuigi sõita oli nii mõnus, ei saa jätta mainimata, et ka puhata oli nii mõnus. Pole mõnusamat tunnet, kui laud jalast ja kiiver peast võtta ning kohvikusse maha istuda ning päikesekiired näole langemas, Bombardinot (munaliköör viski ja vahukoorega) ja õunastruudlit nautida.

Ahto

Viimane päev oli Riina juba minema lennanud, Kersti alles õppis sõitma koos oma mehega ja pidin jälle poistele sappa võtma. Kõik oli ilus, kuni Ahto pildistama hakkas, kaamera ees kaob mul enesealalhoiuinstinkt ja loomulikult panin ma sellise uperkuudi, et ise ka aru ei saanud, mispidi ja kuhu lendasin, ja kuhu kindad kadusid :D

Õnneks oli viimane valus kukkumine viimasel päeval tunnike enne mäepileti kehtivuse lõppu ja sain kuidagimoodi jalgade värisedes elusalt alla. Kohe ei saanudki aru, kui valus mu sabakont on, alles kodus kui oma autosse istusin, sain aru, et ees on paar joogavaba nädalat.

Ja nüüd on nii, et kann on ikka nii valus, et istuda ei saa, aga juba unistan uuest reisist mägedesse.

Ahjaa, mis siis lohedest sai? Need sõitsid koju tagasi nii, et isegi kotist välja ei saanud :D