Unistusi täide viib aeg

Kirjutatud 07/11/2018

Sügis oli väga ilus. Loodus imeilus ja värviline, tuul tugev. Käisime Lindaga mitu korda Saaremaal, armusime Koovi randa ja 22 pluss m/s hakkas juba normiks kujunema, kuni… Olime just uue plaani teinud jälle Koovile sõitma minna, kui ma ühel hommikul joogatunnis räiget valu seljas tundsin ja pärast seda enam kõige lihtsamaidki harjutusi teha ei saanud. Paar päeva kannatasin seljavalu ja ühel korral peaaegu, et minestasin poes. Kiirabi mõõtis kõik elutähtsad numbrid ära, midagi katastroofiliselt valesti polnud ja mõne aja pärast tundsin end nii hästi, et sõitsin ise koju, aga selg oli väga valus veel paar nädalat ja ma sain aru, et olen oma kehale liiga teinud ja võib-olla mitte ainult kehale… Nüüd ma siis mõne aja elasin tuulesõltlastele kaasa instagramis ja woo appis. Magasin ja sõin paksuks end, ostsin vitamiine ja lugesin. Päris palju oli aega ka elu üle järele mõelda.

Naistel on komme üle mõelda ja mina olen ülemõtlemise maailmameister. Haige olles jõudsin lõpuks järeldusele, et ma olen enda vastu  liiga karm ja kriitiline olnud. Ma heidan endale pidevalt  ette oma purunenud suhteid, oma kaootilisi ja vahel hullumeelseid valikuid, et ma ei tööta kontoris kaheksast viieni, et mul on kapis rohkem kalipsosid ja bikiine kui normaalsel naisel kleite ja pitspesu et mul on ainult üks laps, et ma ei ole selline nagu kõik teised inimesed. Aga miks? Ma olen küll elus teinud väga palju vigu, aga ma olen neist kõigist midagi õppinud ja need on minust teinud selle inimese, kes ma praegu olen. Olen ju tegelikult täpselt siin, kus ma olen alati tahtnud olla. Mul on maailma kõige ägedam hobi, ma reisin palju tänu tööle, mida ma jumaldan. Ma olen vaba tegema just seda, mida ma tahan teha ja millal ma tahan. Mul on maailma kõige ägedam tütar, kes õpib Inglismaal väga heas ülikoolis ja kellel on isa ja ema mõlemad natuke teistsugused kui ühiskond eeldab. Aga ta ise on meiega rahul ja see on peamine.

Kui ma tegin oma valikud, siis kaotasin  palju, aga unistusi täide viib aeg…ära peatu poolel teel. Ma ei oleks siis uneski julgenud loota, et olen siin, kus ma praegu olen. Ma naudin kõige rohkem maailmas looduses olemist, päikesetõusu ja päikeseloojangut, vett, külma või sooja, ookeani või järve, vahet pole, peaasi, et liiguksin lohe või SUP-i laual.

Täna külm ja kõle november Eestis, aga homme türkiissinine vesi, soe tuul ja värvilised lohed Egiptuses, ma armastan kõike seda ja luban ennast ka rohkem armastada edaspidi!