Nafplio Kreeka

Kirjutatud 17/11/2016
nauplio

Kaunis Nafplio

IKO kursused õnelikult läbitud, aeg õpitut rakendama hakata. IKO veebilehelt leiamegi sobiva pakkumise, seekord siis kodule palju lähemale, Kreekasse,  Peloponnesose poolsaarele, täpsemalt Nafpliosse.

Nafplio on ajaloolise tähtsusega linn. Esimene Kreeka pealinn ja väga oluline sadam juba alates pronksiajast. Tänasel päeval asub linnas armsatel kitsastel tänavatel palju muuseumeid ja kohvikuid ning linna strateegilist tähtsust tuletavad meelde kolm kindlust.

Surfiklubi, kus tööle hakkame, asub linnast 5 km kaugusel, otse maantee ääres. Majutus on meile surfiklubi poolt organiseeritud ja see asub üle tee, peaaegu surfiklubi vastas. Ei oskagi öelda, mis hoone see on, suur maja, all suu söögisaal ja üleval pisikesed vannitoaga eluruumid, võib-olla näiteks hotell kuuekümnendatest? Toad on rõsked ja kivipõrandad külmad, sooja vett on ka ainult jao pärast. Sisustus on  oma paremad päevad juba üle elanud, ainuke luksus on suur söögilauaga terrass, kus on väga mõnus hommikust süüa. Need hommikusöögid Kreeka päikese käes siluvad kõik muu ebamugavuse.

streetinnafplioTulles otse surfiparadiisist, oleme surfioludes ja ilmas pettunud. Tegelikult jõuame kohale liiga vara, termotuuled pole puhuma hakanud, sest päike ei küta maad veel piisavalt soojaks.  Kuna tuult pole, on meil palju vaba aega. Liiklusvahenditeks annab tööandja meile jalgrattad, millega siis käime linna avastamas. Linn on tõesti imeilus, mõned vanalinna kitsad tänavad on isegi marmorist. Armsates hubastes tänavakohvikutes on mu lemmikuks värskelt pressitud apelsini mahl ja frappe,  mõnus kreemine ja karamelline jääkohv. Frappe jääbki minu jaoks Kreekat sümboliseerima, lihtsalt nii eriline jook.

 

img_3942

Palamidi

 

 

Linnas on kolm  kindlust, üks neist, Palamidi, on kuulus oma 999 trepiastme poolest. Need 999 trepiastet vallutame, teisi kindlusi vaatame ülevalt. Kõrgelt avaneb ilus vaade kogu linnale ja paistab ka meie surfirand.

Vahelduseks Filipiinidele, on kõik toidud väga maitsvad. Hommikuti sõidame jalgratastega turule, kus on alati suur valik värskeid puu- ja köögivilju, liha, kala. Tee  kulgeb läbi apelsiniistanduste, naljaks on vaadata, kuidas apelsinid vedelevad puude all nagu meil õunad.

Kuigi oleme tulnud Balkani poolsaare kõige lõunapoolsemasse osasse, laseb suvi  end sel aastal pikalt oodata. Kohalikud on ise ka imestunud ja loomulikult ei osanud meie tööandjad ka seda ette näha. Kuu aega passime ilma tööta, mõnikord saame paar tundi suure lohega ise sõita. Tingimused surfiks on sarnased Eestile, natuke lainet, rohkem choppi. Maikuus on paras sõita 5/4 kalipsoga.  Susse, mütse, kindadid õnneks vaja ei lähe ja pärast sõitmist saab tuulevarjus isegi päikese käes lesida.

img_4002

Lohesurfi rand

Tuul puhub valdavalt merelt otse kaldale. Korra saame ka palju ekstreemsemaid olusid tunda. Tuulesuund on muutunud ja kooliomanikud kutsuvad meid endaga kaasa, et  meile „sobivat“randa näidata. Tuul on natuke ikkagi off shore, aga neil on paat kaasas ja ma ei oska midagi karta.  Kui nüüd keegi arvab, et Kakumäel või Stroomis on edelatuul vastikult puhanguline, siis ei ole. Vastikult puhanguline on selline tuul, et sa saad vaevu lohe üles, saad sellega kuidagi vette mindud, ilma et ta maha kukuks ja siis kui sa suurte kaheksatega lõpuks veest püsti saad, siis tuleb järsku selline puhang, mis tõstab su laua seest välja, tõmbab kõhuli ja  sa lendad nagu reaktiivmootoriga paadi taga, ainult veejutt on näha. Õnneks tullakse mind kiiresti paadiga päästma ja rohkem me maatuulega sõitma ei kipu.

 

Võiks arvata, et kuna olen Filipiinidelt tulnud, siis igasugused mereelukad jätavad mind külmaks, aga suurim ehmatus tabab mind hoopis Kreekas. Sõidan ja näen mingit meeletu suurt kogu vees hulpimas, kaugelt on võimatu ennustada, mis asi see on ja sõidan lähemale. Mingil hetkel eristan kogu juures suuried loivad ja saan aru, et tegemist on hiiglasliku kilpkonnaga (caretta caretta). Siitkohalt vist tekibki mu armastus lohesurfi kiirussõdu vastu, olen hetkega kaldal.  Tegelikult on vaene merehiiglane hinge heitnud ja tema elutu keha uhutakse kaldale, kus see mitmeid päevi lebab, enne kui keskkonnakaitsjad ta minema toimetavad.

Sissetulekute puudumine hakkab aga vaikselt meie päikeselisi päevi varjutama ja see viib mõttele uus sihtkoht otsida. Arvutit meil pole, seega peame igal õhtul internetikohvikusse väntama. Kreeklased on vist kõige sigaretilembelisemad inimesed kogu maailmas. Kuigi kogu EL-s on suitsetamine siseruumides keelatud, siis  Itaalias ja Hispaanias suitsetatakse tihti otse keelumärgi all, aga mõned kohad on seal siiski suitsuvabad. Kreekas näen isegi apteekrit apteegis suitsetamas. Nii on ka internetikohvik alati paksult suitsu täis, õnneks saab seda olukorda leevendada endale ka sigaretti ette pannes.

Lõpuks leiamegi uue sihtkoha, seekord siis Egiptuses. Tööandjad on meil küll veidi solvunud ja nädal enne ärasõitu läheb ka nende juures elu käima, aga nüüd on juba kokkulepped tehtud ja lennupiletid ostetud ning taganeda pole enam kuhugile.

Mai lõpus leiamegi end jälle Ateena Eleftherios Venizelose rahvusvahelises lennujaamas, seljataha on jäänud mägised karjamaad, suured apelsiniväljad, ajaloolised kultuuriväärtused, natuke tuult, mõned uued surfikogemused, Kreeka lohesurfi MM. Huvitav, mida Egiptus toob?