Lumesurf

Aastaid oodatud talv on lõpuks ka Tallinnasse jõudnud.  See on tõesti luksus,  aknast viimastel päevadel välja vaadates, tunnen päriselt elevust ja õnnetunnet  nagu väike laps.

Kokku olen  sel talvel juba saanud neli päeva lumesurfi ja 30km murdmaasuusaradu nautida , võiks öelda, et vist samapalju kui eelmise viie talvega kokku.

Üle aastate jälle lumelaua ja lohega liikuma saada, nõudis harjumist.  Aga tunnike lumel  ja varsti oli tunne  sama äge nagu vees, eriti äge on see veel, kui laua alt puuderlund viskab. Täna juba mõnes kohas  viskaski.

Kui keegi veel ei tea, mis see lumesurf on, siis see on lohesurf lumel ja liikuma saab lohe ja laua või suuskade abil.  Hüpata ja trikke teha saab ka, samamoodi nagu vees.  Lohesurfi õpingutega  on täiesti mõistlik alustada lumel, sest peale seda, kui lohe lennutamine  selgeks tehtud, saab lumel lauaga liikuma väiksema vaevaga, kui vees.

Aga kus siis sõita saab? Suur lage lumine väli, kus allatuult pole elektriliine ega muid ohtlikke takistusi, sobivad nii suured põllumaad (veendu, et sa ei riku kellegi vilja) kui ka suured korralikult jäätunud ja lumega kaetud järved. Tallinna lähistel head kohad on Jüris, Jõelähtmel, Maardu järv, Harku järv.

Ajaaa, üks väga mõnus eelis on lumel surfamisel veel surfamise ees. Kalipso selga panemine ja ära võtmine on vähemalt minu jaoks tuulise ning külma ilmaga kõige ebameeldivam osa lohetamises.  Lumesurfis tuled  kodust välja mäeriietega, pumpad lohe täis ja lähed sõitma. Pärast ei pea külma pärast kohe koju ka kiirustama, saad teiste surfaritega teed juua ja lobiseda ja nalja visata. Tänases olukorras, on see eriti luks, et kuskilgi kellegiga ohutult suhelda saab.

Nii, et kui veel ei oska, tasub lumelaud välja otsida ja end lumesurfi koolitusele  kirja panna. Lumelauaga sõitmise kogemus ei ole vajalik, aga tuleb kasuks küll.