Gizzeria
Ei oskagi nüüd öelda, kas olen mingi viiruse külge saanud või sai viimasel korral surfamisega üle pingutatud (oktoobrikuus 4 tundi vees ei ole võib-olla kõige ratsionaalsem otsus), aga haige ma nüüd olen ja aega blogi kirjutada rohkem kui küll.
Ma olen erinevates surfiblogides kirjutanud juba sellest ajast saadik, kui lohetama õppisin, aga kahjuks on need kirjutised mööda internetiavarusi laiali ja vaevalt ma enam neid isegi üles leian. Sellepärast mõtlesin oma peas väikese inventuuri teha ja oma reisimuljed uuesti kokku võtta.
Täna võtan ette Lõuna-Itaalia, Calabria piirkonna, täpsemalt Gizzeria Lido.
Aasta 2007 suve lõpp. Olen ostnud endale brand new lohesurfivarustuse ja kuna mu töö on seotud Itaalia reisidega, siis otsustan seekord töö ja puhkuse ühendada ning surfivarustuse Itaaliasse kaasa võtta.
Kodus teen kõvasti eeltööd ja sõelale jääb kaks rannikut, Joonia meri ja Türreeni meri. Kuna sel ajal lohesurf veel nii populaarne ei olnud ja põhjalikku infot lohesurfi spottide kohta internetist ei leidnud, siis elamise broneerin meile kahe ranniku vahel asuvasse turismitalusse, lootuses, et üks neist rannikutest lohetamiseks sobib.
Kuna meil on vaja paar päeva Napolis asju ajada, siis reis Gizzeriasse kulgeb Napolist edasi rongiga. Kui ma õigesti mäletan, siis sõiduaeg oli neli tundi. Gizzeriast edasi liigume rendiautoga, 70 km eemal asuvasse turismitalusse. Kohale jõuame öösel ja tõenäoliselt suureks hooaja lõpupeoks, sest kuigi sel ööl käib ookeani ääres kõva möll (muusika ja DJ kostuvad kilomeetrite taha), on ülejäänud päevad ja ööd Joonia mere rannikul kui välja surnud. Pole ka ime, on septembri keskpaik. Itaallaste jaoks juba sügis, meile muidugi alles südasuvi, sest päike paistab kõrgelt ja sooja on iga päev 25 kraadi ringis.
Agriturismo asub ookeanist mõne km kaugusel mäe otsas. Hommikul joome kohvi, lesime päikesetoolidel ja imetleme vaadet merele. Agriturismo on siis meie mõistes turismitalu. Elame suurte põldude vahel täiesti autentses Itaalia maakohas. Turismitalus on suur maja ja väike privaatne majake, meie elame selles viimases. Hommikusöögi eest hoolitseb peremees, kahjuks ei ole Eestis sel ajal veel ökohullus maad võtnud ja peremehe pakutud puhtast toorainest hommikusöök, mille kõrvale kitsepiima pakutakse, jätab meid viisakalt öeldes külmaks.
Lohetamise kohta olen niipalju eeltööd teinud, et teame, et tuult enne lõunat pole mõtet oodata ja üldse on alles need ajad, kus iga oksasahin veel närviliseks ei teinud. Enne seda reisi viskan reisikaaslastele veel nalja, et käime ikka Capril ka ära, et võib-olla jääb see viimaseks ilma lohedeta reisiks. Jäigi, mulle vähemalt…
Blogi peaks kohe kirjutama! Tänaseks võin Joonia rannikut vaid mõne märksõnaga kirjeldada, kilomeetreid liivarandu, paadikuuris piipu popsutavad parkunud nahaga kalamehed, mäekõrgused valge vahuga lained.
Imekomblel kohtame ühes tühjas rannas pähklisilmadega lohesurfi tsikki. Vaatan silmad ammuli kui ta oma elust räägib. Tüdruk on lohesurfi instruktor, kes veedab talved Brasiilias ja suved Itaalias. Kuigi ma ei mäleta ta nägugi, kahtlustan, et tal on oma osa minu edasises elukäigus. Meie küsimuse kohta sõidutingimuste kohta, vastab ta kelmikalt, et sõltub sellest kui head te olete. Oma oskuste ja kogemustega (või pigem nende puudumisel), otsustame, et me ei ole nii head ja sõidame järgmisel päeval Gizzeriasse tagasi, et sealne surfispot üle vaadata.
Oleme nagu filmi sattunud. Peaosas pikk siniste silmadega päevitunud ja lihastes surfiklubi boss Luca, teistes osades restorani kokk, baarman, kohalikud surfarid ja nende piltilusad naised, kes rannaliival suurest ämbrist värviliste kõrtega kokteili naudivad.
Vaatamata sellele, et elame 70 km kaugusel, veedame kõik järgnevad päevad HLB surfiklubis. Kuna sõelume seda vahemaad pisikese Opeliga, siis lubab Luca meil lahkesti vähemalt varustuse klubisse hoiule jätta. On ajad, kus surf ei ole veel äri. Luca surfiklubi on vaid pisike putka, mõned rannatoolid ja mõned IKEA stiilis värvilised plastikust toolid rannal.
Kuigi oleme lohesurfis alles saamatud, veedame ülejäänud puhkusepäevad selles rannas. Meelde on jäänud meeletult head toidud, maailma parimad merekarbid, hea kohv, värsked mahlad, päike, soe ühtlane tuul. Ainsa miinusena meenuvad kiviklibune liiv ja sügav vesi, aga see on vast küll ainult algajale probleem, sest keegi ei käsi ju lohedega rannal jalutada või sügavas vees ujuda (nagu mina siis tegin). Tänaseks võin muidugi öelda, et olime oma reisiga hiljaks jäänud, termotuule hooaeg oli läbi, saime nautida vaid riismeid, aga ega meil tookord algajatena palju rohkem vaja polnudki.
Mitu aastat olen peas heietanud mõtet Gizzeriasse tagasi minna, aga kuna hooaeg ühtib seal Eesti lohesurf tipphooajaga, siis plaaniks see kahjuks on jäänud. Luca tegemistel hoian ikka silma peal ja kümne aastaga on sellest pisikesest putkast saanud suur surfikeskus , kus korraldatakse rahvusvahelisi ja üle Itaalialisi surfivõistluseid ja -üritusi ning HLB on tänaseks tihti maailma parimate surfispottide seas ära mainitud.
Mida kasulikku oskan soovitada? Lenda Lamezia Terme lennujaama, külastamiseks vali mai lõpp või juuni, sest ilmad on siis juba soojad, aga rand pole üle rahvastatud, sest itaallased puhkavad juulis ja augustis. Enne surfiranda minekut vaata ilmateadet, sest termotuul puhub ainult siis kui on päikeseline ilm. Mais võta kaasa õhuke kalipso, juunis-augustis piisab shortsidest. Kui oled algaja võta kaasa surfisussid. Lohedest on kõige kindlam valik 12m2, sest keskmiselt puhub tuul 8-9m/s. Palju kasulikku infot leiad siit .
Broneeri võimalikult pikk puhkus, sest sa ei taha sealt enam ära tulla!