El Gouna surfireis

Kirjutatud 30/11/2017

El Gouna surfireis oli sel korral juba kuues. Ütlen ausalt, et vahepeal peab käima uutes sihtkohtades, et aru saada, kus on tegelikult kõige parem. El Gounaga samad punktid on seni saanud vaid Jacaranda beach Keenias.

El Gounasse reisimise suur eelis on see, et istud Tallinnas lennukisse ja maandud juba viie tunni pärast Hurghadas ning sealt poole tunni autosõidu kaugusel ongi El Gouna.

Kanalite vahel asuv linn ise on igatpidi turvatud ja väga puhas ning kohalikud on rahulikud ja viisakad ning oma kauba müümisega turistidele närvidele ei käi.

Tuulega vedas meil seekord eriti hästi. 14-st päevast 10 puhus tuul ja mis mulle eriti meeldis, tugev ja ühtlane tuul. 10+ m/s on vist küll iga lohesurfari unistus. Eriti mõnus on see siis, kui väljas on 25 soojakraadi ja vesi 20 ringis.

WKL, meeste finaal

Esimene laagrinädal oli meil sätitud  WKL (https://www.facebook.com/worldkiteboardingleague/) toimumise aega. Väga vinge oli maailma tippe freestyle finaalides näha. Nii meeste kui naiste tase oli hämmastav.

Ei teagi nüüd, kas kogu me esimese nädala reisiseltskond sai motivatsiooni võistlusi vaadates, aga kuidagi kujunes laagrist tõsine spordilaager ja peale lohetamise me midagi muud teha ei jõudnudki. Sõna otses mõttes võib laagri kokku võtta kite/eat/ sleep/repeat.  

Meie reisidel juba traditsiooniks saanud päikesetõusu sessionid olid seekord eriti populaarsed. Mitu päeva järjest nautisime nii päikesetõusu- kui ka päikeseloojangu surfi. Ma ei tea kas jalgpall on parem kui seks, aga päikeseloojangu sessionid merel… 100%.  Üldse lohesurf on maailma kõige ägedam hobi, need vaated ja värvid, mis merel avanevad, see vabaduse tunne ja eriti see, et kui tahan kruiisin kaugele merele ja otsin delfiine, kui tahan sõidan kalda all ja harjutan uusi trikke või hüppan mitme meetri kõrgusele ja vaatan, kuidas rand ülevalt poolt vaadatuna välja näeb. El Gouna puhul on mul üks lemmikaeg veel, paar tundi peale päikesetõusu, siis paistab linn merelt värviliste lohede ja mägede taustal eriti müstilises valguses. Sinise 50 varjundit ei ole siinkohal vaid klishee.

Surfiklubi, kus majutume on ka väga chill koht. Kuigi on olemas kõik mugavaks eluks vajalik, on nad ikkagi suutnud säilitada mõnusa eheduse.  Olemas on dushid, restoran, internetiühendus, tuulemõõtja, rannapoisid, päikesevarjud, kompressor lohede täispumpamiseks.

Seltskond oli ka super, ma ei tea ise küll kuidas, aga tõmban enda ümber nagu magnetiga samasuguseid lohesurfihulle nagu ma ise ja seda on ainult rõõm vaadata.

Kui esimese nädala seltskond olid kõik juba iseseisvad surfarid, siis teine nädal lisandus kaks õppijat. Hea meel on, et kõik arenesid oma oskustelt edasi. Kadri ja Keit õppisid esimesi hüppeid, Marek, Ott ja Rainer lihvisid oma hüppeid. Eriti äge, et Mihkel ja Veeli tegid oma esimesed pikad sõidud. Mihkel on nüüd täiesti iseseisev lohesurfar, Veeli kahjuks sai peale esimesi pikemaid sõite väikese vigastuse, aga alla ei anna ja juba Keenia laagris harjutame temaga edasi.

Tuuletuid päevi oli vähe nagu sai öeldud, kaks neist veetsime basseini ääres taastudes, ühe merel snorgeldades ja delfiine imetledes ning ühe kaablipargis. El Gouna kaablipark on üks vingemaid maailmas ja samal ajal kui me seal olime, algasid just Euroopa ja Aafrika meistrivõistlused, kuhu oli ka terve punt eestlasi osalema tulnud.

Kokkuvõttes oli üliäge reis ja kui soovid meiega 2018 aasta sügisel liituda, anna  märku kristi@kiteboarding.ee, meie laagrid on väikesed ja seega varakult broneeritud.

Rohkem pilte;

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155941978639700

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155950095939700