Egiptus. Kairo. Giza püramiidid

Kirjutatud 30/11/2018

Egiptus, Kairo, Giza püramiidid

Kümnes kord Egiptuses, aga püramiidide juurde pole seni jõudnud.  El Gounast Kairosse on ca 500 km ja see pikk maa on alati pidurit tõmmanud. Kuna see reis oli kõikidest Egiptuse reisidest kõige tuulevaesem, vaba aega oli palju, siis otsustasime pika bussisõidu lõpuks ette võtta. Ausalt, ettevõtmine oli vaeva väärt.

Rentisime neljakesi väikese bussi koos bussijuhiga ja sõit algas juba 2.30 öösel. Mõni kavalam võttis kaasa padja ja teki ja magas kogu tee mugavalt. Kairos olime hommikul kell 8. Seal võtsime peale giidi, kes pidi meid lisaks püramiididele veel Egiptuse muuseumi viima. Mõtlesin algul, et giid teeb nalja kui hispaania keeles rääkima hakkas, aga tegelikult oligi meile ekslikult hispaania keelt rääkiv giid tellitud. No võib-olla polnudki see nii ekslik, sest hinda kokku leppides, viskasin nalja, et soovime eesti keelset giidi… Õnneks saime peale tunni aja pikkust tiirutamist Kairos uue giidi ja päev oli päästetud.

Muuseum asus peaaegu Niiluse ääres, saime veidi ka kuulsa jõe ääres jalutada. Muuseum ise oli nagu muuseumid ikka, väga vanad ehted, kirstud, tööriistad, tähtsate meeste ja naiste kujud. Kõige müstilisem oli vaaraode hauakamber, kus hoitakse ehtsaid muumiaid. Piia ja Ott käisid neid vaatamas.  Ma ise olen niipalju ebausklik, et otsustasin needuse vältimiseks kambrisse mitte minna…

Muusumis sain ebatavaliselt suure tähelepanu osaliseks … Kuulasin giidi ja jäin korra mõtlikult pisikesi koolipoisse vaatama, kes endid koos vaaraode kujudega pildistasid. Mõtlesin, et issand kui tore, et nad oma ajaloo üle nii uhked on… Üks neist tuli, aga mind vastu vaadates ideele, miks pidistada vaaraod, kui saalis on veel huvitavam isend. Telefonid anti järjest mu kätte ja paluti pilti teha,  klõpsisin neid fotosid kivikujust ja poistest ja selleks hetkeks, kui giid ütles, et nad tahavad ju minuga fotot, olin ise ka seda mõistnud ja tundsin end päris kohmetuna. Aga üks pisike poiss oma selfie sai. Teised pidi giid eemale peletama. Poisid jooksid veel pikalt meil järgi, nüüd siis tean, mis tunne on olla Jennifer Aniston.

Ma ei seadnud endale mingeid ootusi, püramiidid on mulle alati müstiline mõistatus olnud ja samas olen tuttavatelt kuulnud, et vaadata pole seal muud, kui üks suur kivihunnik. Ma nii ei ütle. Aukartust äratav, müstiline, uhke, ilus, võimas on pigem need sõnad, millega püramiide iseloomustaksin. Miks nad tehti, kes nad tegi, kas nad on tehtud, et meile mingi sõnum saata, miks nende tipud on kohakuti Orioni vöö eredamate tähtedega, miks nende sees on nii palju käike, miks need käigud on nii madalad ja kuidas oli inimestel 4500 või rohkem aastat tagasi nii palju teadmisi, mis nende ehitamine nõuab? Need on küsimused, millele ma kunagi üritasin vastust leida, tänaseks olen mõistnud, et vastuseid ei leia, küll aga võib erinevate teooriate uurimisega end hulluks ajada. Kõige suuremas, Khufu püramiidis, käisime sees ka. Selle kohta võiks öelda, huvitav. Mööda kitsast tunnelit, millest suurem osa tuli kummargil käia, jõudsime ühte kambrisse, kus oli suur kirst ja  valvur, kus polnud õhku ja kus üks neegrinaine mediteeris. Tagasitulles kohtasime trepil pikka blondi meest, kes ütles puhtas eesti keeles; „uskumatu, eestlased.“ Seda me juba teame, et igas sadamas on üks eestlane, aga et ka igas püramiidis…

Sfinksi kuju juures ütles giid, et peaksin kõige kuulsama Egiptuse foto tegema. See foto on mul nüüd olemas, suudlen mehe mõistust ja lõvi jõudu.

Surfaritele kohaselt, et jäänud seiklus adrenaliini doosita. Kairo-Hurghada teel on üks kohvikute ja poodide keskus, kuhu turistid sööma-jooma-pissile viiakse. Mõtlesin peale seda peatust magama visata, aga millegipärast (vist sellepärast, et hauakambrisse sisse ei länud), võtsin hoopis kaks kohvi, ühe endale ja ühe bussijuhile. Aga kuna bussijuht jalutas juba kohvitops käes bussi poole, siis sai Tarmo tema kohvi endale. Tänu nendele kohvidele, me magama ei jäänudki ja kuna püramiidid olid meile muljet avaldanud, siis lobisesime neist, kui järsku Tarmo märkas, et buss keerab risti teele, hüüdis veel; „õuõu, mis see teeb!“. Ma ei tea ise ka, kuidas ma kohe taipasin bussijuhti õlgadest raputada, aga igatahes oli mees sügavalt magama jäänud ja keeras minu poole täiesti arusaamatu näoga. Õnneks buss jäi püsti. Bussijuht ise pani peale seda omal turvavöö kinni ja ülejäänud tee sõitis 90-100km/h. Meie jaoks olid need 2 tundi, mis veel sõita olid, muidugi väga pikad, sest valvasime pingsalt kordamööda bussijuhti ja kilomeetriposte. Piia ja Ott  magasid kui beebid ja kuulsid juhtunust alles El Gounas.

Mul on siiralt hea meel, et surfireisidel on alati lahe seltskond ja suured tänud Piiale, Ottile ja Tarmole, kes selle pika reisi Kairosse koos minuga ette võtsid!