Boracay saar

Kirjutatud 16/11/2016

Filipiinid. Väga pikk ja ebamugav lennureis, meie lendame läbi Brüsseli, Hong Kongi ja Manila Caticlani. Lennukist maha astudes tekib tunne nagu oleks aurusauna astunud ja esimene mõte on, kiiresti pagas kätte saada, et tennised plätude vastu vahetada.  Aga see on mõnus!

Lennujaamast sõidame tuk-tukiga sadamasse ja sadamast paadiga Boracay saarele. Saare pindala on 10,32 km2 ja elanikke 12 000.

boracayilus

Tüüpiline reklaampilt

Boracayle jõudes oleme reisikaaslasega väga elevil. Tulles siia kolmeks kuuks surfama ja eesmärgiga läbida IKO lohesurfi instruktorite koolitus, on meie mõlemi jaoks see esimene reis nii eksootilisse paika. Teel oleme üllatunud, et kõik on nii ehe ja lihtne. Reklaampiltidel oleme Boracayd näinud ainult selle klantspoolelt,  imeilus sinine vesi, valge liiv, jahid ja kaunid hotellid. Tegelikkus on palju rohelist, väga halvad teed, rigastikku paiknevad elektriliinid, pisikesed putka sarnased poekesed. Oleksime justkui ajas palju aastaid tagasi rännanud, aga mulle meeldib see palju rohkem kui need eksitavad plakatid.

 

boracaytegelikkus

Tegelikkus aastal 2009

Kohtume mehega, kes meile interneti teel majutuse organiseeris ja kuuleme, et meie soovitud mereäärses bangalos enam kohti polegi.  Hiljem saame aru, et selline asi kuulub siinse elu juurde. Asenduskorter, mida meile näidatakse õhku ahmima ei pane, aga hind on soodne ning teeme kauba rentida maja koos hommikusöögiga majaomanikule kuuluvas baaris. Kuu aja rent on umbes 250 EUR. Maja tegelikult on üsna korralik, arvestades, millises slummis ta asub.  Kohalike onnide kõrval mõjub sammastega kivimaja lausa lossina. Asukoht on  väga hea, surfiranda on jalutada kaks minutit, White beachile, mis on turismiportaalide poolt maailma seitsme ilusama ranna hulka valitud, 10 minutit. Luksuslikuma eluga harjunud eestlased, keda hiljem saarel päris mitmeid kordi kohtame, muidugi pööritavad silmi ja ahhetavad, et kuidas me SIIN elada suudame. Aga suudame ja isegi naudime.

Ma ei saa jätta mainimata ka hommikusööki. Kes suudaks kolm kuud tõusta igal hommikul enne koitu kukelaulu saatel, et minna praemuna ja kuklit sööma, hommikukohviks Nescafe kolm ühes. Aga me suudame, tõsi küll, meid ei kannusta need praemunad, vaid ikka tuul. Kui vähe on õnneks tegelikult vaja!

filipiinid8

Bulabog beach

Esimesel õhtul ei jõua me surfirannast kaugemale. Pikast reisist väsinud, otsustame ühes sealses surfiklubi restoranis õhtustada. Veidi kummaline on, et pimeda saabudes, oleme viimased külalised restoranis ja pimedaks läheb juba kell seitse. Hiljem saame teada, et elu saarel käibki nii, et pimeda saabudes jäetakse surfirand maha ja kolitakse teisel pool saart asuvale White beachile. Kuigi väsimus on meeletu, on tunne mega, sest esimest korda elus sööme õhtust nii, et väljas on müstiliselt pime, taevas särab miljoneid tähti, laine laksub vastu kallast ja soe mereõhk teeb õlgadele ja säärtele pai. Sel õhtul ei oska ma muidugi arvata, et  sellest võib  ära väsida ja hakata igatsema kargeid sügishommikuid ning lumiseid talvesid (tõsi alles viis aastat hiljem).

 

 

Hommikul ärkame koos päikesega ja päike tõuseb siin vara.  Järgmised kolm kuud ärkamegi koos päikesega, vahet pole kui pikaks eelmisel õhtul pidu on veninud, ikka silmad lahti koos päikesega ja esimese asjana vaade aknast välja, kas palmipuud on juba lookas.

Lohesurfi kohalt oleme sattunud paradiisi. Kolmest kuust on vaid ükskud päevad kui tuult üldse ei puhu. Merel leiavad võrdselt kasutust minu mõlemad lohed (7m2 ja 10m2). Rand ei ole väga suur ja natuke rikub täiuslikkust see, et vees on väga palju instruktoreid õpilastega. Nimelt on kogu Bulabogi rand ääristatud surfiklubidega. Need asuvad teineteise vahetus läheduses ja klubide eesmärk on teenida kasumit ehk siis õpetada lohesurfi, müüa ja rentida varustust ning hoiustada surfarite kamasid. Ruumipuuduse lahendame  sellega, et käime sõitmas laguuni sügavamas osas, nimelt jääb riffi ja kalda vahele vähemalt pool kilomeetrit ja tegelikult on sellest rohkem kui küll.

Ainult see, kes ei ole kunagi varem ilma kalipsota sõitnud ja siis troopikavööndisse satub, saab aru, millest ma nüüd räägin. Kirjeldamatult mõnus on minna vette bikiinides, sõita seal järjest paar tundi ja siis ookeanist tulles, lasta end surfiklubi dushil mageda veega üle uhuda, et siis ikka veel bikiinides üks külm mangosmuuti ära juua.

Üldse kui Boracayle lähed, siis pakkimisega pole mõtet vaeva näha. Mõned shortsid ja T-särgid, plätud on piisav. Naistel muidugi veel kleidikesed ka, sest pidu on Boracayl igal õhtul.

Meie kolm kuud nii mööduvadki. Päevad Bulabogi rannal surfates ja õhtud White beachil päikeseloojanguid imetledes ja seltsielu elades. Surfiklubid asetsevad nii lähestikku, et uusi tutvusi tekib iga päev. Kõik on siin saarel kuidagi õnnelikud ja stressivabad, päeval surfame koos, õhtul tantsime varbad valges liivas või lausa baariletil.  Kohtame väga palju huvitavaid inimesi erinevatelt elualadelt, alates helikopteri piloodist, lõpetades ajukirurgiga.

Boracay ise on üks imepisike saar Filipiinide rohkem kui 7000 saarest. Kui Filipiinidest üldiselt räägitakse kui väga vaesest ja ohtlikust maast, siis Boracay saar on rahulik piirkond ning terrorism ja narkosõjad jäävad saarest kaugele.

Boracay sobib väga hästi ka üksi reisivale surfarile, sest väiksel saarel tunnevad kõik kõiki. White beach on kilomeetreid pikk ja ääristatud klubide, baaride, restoranidega. Igale maitsele ja rahakotile on midagi, alates kallitest loungedest, lõpetades shamanistlike riitustega. Kõikide nende kohtade võlu on see, et saab nautida kokteile varbad rannaliival ja tantsida paljajalu kasvõi baariletil.

boracaykala

Kalaturg

Toidulaual on Boracayl number üks kõikvõimalikud mereannid ja värske kala ning puuviljadest väärib ära märkimist mango. Omaette elamus ongi suur kohalik kalaturg, vali aga kala või mereannid ja meelepärane restoran, kus neist siis suurepärane õhtusöök valmistatakse.

Meie oma kokkuhoiurezhiimil sööme palju ka kohalike söögikohtades, aga pean tunnistama, et loperamiid on kogu reisi vältel hea abimees.

 

 

boracaysecoisland

Seco saar

 

Kõige ägedam elamus Filipiinidelt ja võib-olla kõige fantastilisem koht, kus kunagi lohetanud olen, on Seco saar.  Kuna see elamus väärib omaette postitust, siis olgu öeldud vaid niipalju, et trippi Secole korraldavad erinevad Bulabog beachi surfiklubid ja see on väärt igat dollarit, mis selle eest küsitakse. Saarele (tegelikult lapike asustamata maatükki keset India ookeani) saamine on juba ekstreemsus omaette, sest sõit sinna kulgeb avamerel kohaliku paadiga ja kestab kuus tundi.

Meil väga vedas, sest räägitakse, et 2009 aasta hooaeg oli ilusate aegade lõpu algus Boracayl. Järgmistel hooaegadel kasvas turism saarele plahvatuslikult. Suurenenud nõudlus tõi kaasa hindade tõusu ja uued arendused. Võiks arvata, et see on ainult hea ja õiglane kohalike suhtes, aga kahjuks mitte, suuremalt osalt täituvad siiski välismaiste arendajate rahakotid. Tuntud reisiblogija on 2015 aastal Boracayd isegi halvimaks saareks, mida ta külastanud on, nimetanud.

Aga eestlastele tundub Boracay meeldivat. Aasta aastalt veedab üha rohkem kaasmaalasi oma talved justnimelt Boracayl.