30 knotsi ehk esimese advendi lohesurf tehtud

Kirjutatud 03/12/2017

30 knotsi ehk esimese advendi lohesurf tehtud

Prognoos oli üsna hirmutav. Erinevatel andmetel pidid puhangud ulatuma 15 kuni 22 m/s, aga kuna ma hommikul peeglisse vaatasin ja mõtlesin, et tahaks neid kõhulihaseid Keenias ka veel näha, siis tuli minna.

Õnneks ma olen jälle ühe laheda surfitsiki oma endiste õpilaste hulgast leidnud, kes on piisavalt hull, et sõita minuga teise Eesti otsa tuult püüdma. Kell 9.00 olidki Indrek ja Ilona mul maja ees.

Pärnusse jõudsime 11 ja juba olid esimesed tuulesõltlased vees. Nii äge oli näha Rainerit ja Otti, kellega me paar nädalat tagasi kuumas Egiptuses surfasime, Mari ja Valdot ning muidugi Margust, Aivot ja Karrot, Indrekut.

Tuule tugevuseks näitas Pärnu sadama mõõtja 15-18 m/s ja ma kahtlustan, et nii ka oli, sest korra kui laua kaotasin, siis kätte saada oli seda võimatu, kuna lohe sikutas kõikidest pingutustest hoolimata kalda poole, laud aga lebotas jonnakalt lainete vahel.Tahtsin juba alla anda ja randa kaldale bodydragida, kui üks kena noormees mulle laua ära tõi. Tänud! Kohe teine tunne, ilma lauata oled nii tugeva tuulega ikka väga abitu olend.

Ilona oli eriti vapper, kihutas kui pöörane seal meestega võidu, äge!

Poisid tegid ilusaid õhulende, aga mul jäi täna julgusest puudu. Mõned hüpped ikka tegin, aga need tundusid  kontrollimatud… Tuleb  jõuluvanale see kiri ära kirjutada ja veidi rohkem julgust järgmiseks aastaks soovida.

Peale kaks tundi lohetamist külmas vees, maitses Stefani pizza megahästi.

Detsembrikuu lohesurf

Kirjutatud 01/12/2017

Prognoos lubas juba mitu päeva tänaseks head tuult Paljassaarde. Hommikul aknast välja vaadates tekkis küll korra kahtlus, et kas asi on ikka seda väärt… Aga mitu päeva sai ju oodatud ja Miinisadama tuulemõõtja näitas 10m/s tuult, tuli minna.

Tallinnas surfamisel on suur eelis. Kui kodus kalipso selga panna, jääb kõige ebameeldivam osa surfamise juures (riiete vahetamine) ära.  Jõudsin esimesena kohale, teadsin, et kaua mõelda ei tohi, kahtlused on rannas kerged tulema, eriti kui taevast laia lörsti alla sajab, nii et kiiresti pumpasin lohe täis ja kui hakkasin liine külge panema, kuuslin juba,kuidas keegi karjus „Crazy girl,“  Indrek oli kohal.

Vees oli tegelikult väga mõnus. Kuigi taevast sadas lörtsi, oli mul täna oluliselt soem kui kaks viimast korda Pärnus, isegi käed ei hakanud külmetama. Sõitsime umbes tunnikese, mina 9m2, Indrek 11m2 lohega. Oleks tõenäoliselt rohkemgi sõitnud, aga tuult jäi veidi väheks, et hüpata ja niisama triibutamiseks on tund täiesti piisav.

Rainer seekord piirdus Indreku lohe üles laskmisega. Mis ma ütlesin, külma ilma puhul randa jõudes pikalt kaaluda ei tasu,  tuleb kiiresti tegutseda. Nägin Raineri auto tulesid oma 15 minutit mere pealt enne kui ta lahkus.

Peale El Gouna trippi on tegelikult päris mitu head sõidupäeva olnud. Eelmisel pühapäeval Stroomis, teisipäev ja kolmapäev Pärnus.  Selleks pühapäevaks lubab Pärnusse jälle head tuult. Tuleb minna!

Kuna mu blogi loevad ka mu armsad õpilased, siis pean siinkohal ikkagi meelde tuletama, et külmas vees surfamiseks on vajalik korralik varustus ning kaugele merele ei tohi mingil juhul minna!

 

El Gouna surfireis

Kirjutatud 30/11/2017

El Gouna surfireis oli sel korral juba kuues. Ütlen ausalt, et vahepeal peab käima uutes sihtkohtades, et aru saada, kus on tegelikult kõige parem. El Gounaga samad punktid on seni saanud vaid Jacaranda beach Keenias.

El Gounasse reisimise suur eelis on see, et istud Tallinnas lennukisse ja maandud juba viie tunni pärast Hurghadas ning sealt poole tunni autosõidu kaugusel ongi El Gouna.

Kanalite vahel asuv linn ise on igatpidi turvatud ja väga puhas ning kohalikud on rahulikud ja viisakad ning oma kauba müümisega turistidele närvidele ei käi.

Tuulega vedas meil seekord eriti hästi. 14-st päevast 10 puhus tuul ja mis mulle eriti meeldis, tugev ja ühtlane tuul. 10+ m/s on vist küll iga lohesurfari unistus. Eriti mõnus on see siis, kui väljas on 25 soojakraadi ja vesi 20 ringis.

WKL, meeste finaal

Esimene laagrinädal oli meil sätitud  WKL (https://www.facebook.com/worldkiteboardingleague/) toimumise aega. Väga vinge oli maailma tippe freestyle finaalides näha. Nii meeste kui naiste tase oli hämmastav.

Ei teagi nüüd, kas kogu me esimese nädala reisiseltskond sai motivatsiooni võistlusi vaadates, aga kuidagi kujunes laagrist tõsine spordilaager ja peale lohetamise me midagi muud teha ei jõudnudki. Sõna otses mõttes võib laagri kokku võtta kite/eat/ sleep/repeat.  

Meie reisidel juba traditsiooniks saanud päikesetõusu sessionid olid seekord eriti populaarsed. Mitu päeva järjest nautisime nii päikesetõusu- kui ka päikeseloojangu surfi. Ma ei tea kas jalgpall on parem kui seks, aga päikeseloojangu sessionid merel… 100%.  Üldse lohesurf on maailma kõige ägedam hobi, need vaated ja värvid, mis merel avanevad, see vabaduse tunne ja eriti see, et kui tahan kruiisin kaugele merele ja otsin delfiine, kui tahan sõidan kalda all ja harjutan uusi trikke või hüppan mitme meetri kõrgusele ja vaatan, kuidas rand ülevalt poolt vaadatuna välja näeb. El Gouna puhul on mul üks lemmikaeg veel, paar tundi peale päikesetõusu, siis paistab linn merelt värviliste lohede ja mägede taustal eriti müstilises valguses. Sinise 50 varjundit ei ole siinkohal vaid klishee.

Surfiklubi, kus majutume on ka väga chill koht. Kuigi on olemas kõik mugavaks eluks vajalik, on nad ikkagi suutnud säilitada mõnusa eheduse.  Olemas on dushid, restoran, internetiühendus, tuulemõõtja, rannapoisid, päikesevarjud, kompressor lohede täispumpamiseks.

Seltskond oli ka super, ma ei tea ise küll kuidas, aga tõmban enda ümber nagu magnetiga samasuguseid lohesurfihulle nagu ma ise ja seda on ainult rõõm vaadata.

Kui esimese nädala seltskond olid kõik juba iseseisvad surfarid, siis teine nädal lisandus kaks õppijat. Hea meel on, et kõik arenesid oma oskustelt edasi. Kadri ja Keit õppisid esimesi hüppeid, Marek, Ott ja Rainer lihvisid oma hüppeid. Eriti äge, et Mihkel ja Veeli tegid oma esimesed pikad sõidud. Mihkel on nüüd täiesti iseseisev lohesurfar, Veeli kahjuks sai peale esimesi pikemaid sõite väikese vigastuse, aga alla ei anna ja juba Keenia laagris harjutame temaga edasi.

Tuuletuid päevi oli vähe nagu sai öeldud, kaks neist veetsime basseini ääres taastudes, ühe merel snorgeldades ja delfiine imetledes ning ühe kaablipargis. El Gouna kaablipark on üks vingemaid maailmas ja samal ajal kui me seal olime, algasid just Euroopa ja Aafrika meistrivõistlused, kuhu oli ka terve punt eestlasi osalema tulnud.

Kokkuvõttes oli üliäge reis ja kui soovid meiega 2018 aasta sügisel liituda, anna  märku kristi@kiteboarding.ee, meie laagrid on väikesed ja seega varakult broneeritud.

Rohkem pilte;

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155941978639700

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155950095939700

 

Sitsiilia surfireis

Kirjutatud 26/11/2017

Viimasest postitusest on juba väga kaua aega möödas ja sel on ka oma põhjus. Juulis läks mu elukaaslane Muhu Väina regatile, leidis sealt uue kallima ja hetkega olin üksi. Üksi nii eraelus kui üksi surfiklubi vedamas. Algul oli kohutavalt raske, pikad päevad surfiklubis, magamata ööd ja peas ainult üks mõte; „Miks?“

Kui septembri lõpus hooaeg surfiklubis lõppes, sain aega endale mõelda ja ise surfata. Surfirannas kuulsin, et Paope Surfiklubi seltskond plaanin trippi Sitsiiliasse. Itaalia on alati mu number üks listis olnud ja see jutt jäi kripeldama.

Oktoobri algul ei olnud lahkuminekumasendus veel grammigi järgi andnud ja ise ka ei tea, kust see mõte tuli, aga küsisin Riholt FB messengeris, kas nende reisile veel kohti on.  Oli ja juba pole tunni pärast olid mul lennupiletid Trapanisse olemas.  See ost oli mu parim otsus alates sellest, kui üksi jäin.

Reis oli nii äge ja seiklusrohke, et mul ei tulnud alates Tallinna lennujaama jõudes enam kordagi meelde end haletseda. Uus seltskond ja uus keskkond oli täpselt see, mida tol hetkel vajasin.

Kuigi ma olin endale ammu lubanud, et rohkem lennujaamas ei ööbi, tuli sel reisil ka seda teha. Uskumatu, aga mina, kes ma kodus mitu kuud magamata öödega olin võidelnud, magasin Milano lennujaamas oma surfikoti otsas, kui beebi, rahulikku und. Kui seda kunagi veel on vaja teha, siis võtan vaid magamiskoti kaasa .

Reis oli kirjeldamatult äge. Iga päev ärkasin ja mõtlesin, kas saab veel paremaks minna ja igal õhtul nägin, et jah, saab.

Sitsiiliasse jõudsime enne lõunat, vaatasime elamise üle, kruvisime laudadele uimed alla ja läksime laguuniga tutvuma. Eriti mõnus oli see, et majutus oli meil kohe laguuni ääres.  Viimati sain sellist luksust, et toast bikiinidega surfiranda jalutan, Cabaretel nautida.

Tuuleprognoosi windgurust vaadata pole mõtet, sest tegelikult ei lubanud windguru me reisi alguseks üldse tuult. Reaalsuses saime Lo Stagnone laguunis sõita esimesed kuus päeva, tuult oli 6-10 m/s.

Lo Stagnone

Väga hea oli vahelduseks laguunis sõita. Ma ei olegi varem nii siledas vees sõitnud. Eriti hea meel on mul selle üle, et üle mitme hooaja uusi trikke katsetasin. Hadlow või Lenten on kunagi kuskil intervjuus öelnud, et kui lohesurfar pool aastat midagi uut ei õpi, siis ei lähe kaua aega, kuni ta üldse lohesurfist loobub. Võin ta sõnu kinnitada, sest olin ka ise juba vanade oskuste peal pikalt liugu lasknud ja motivatsiooni surfamiseks peaaegu kaotanud, vette tõmbasid veel vaid väga ekstreemsed olud. Nüüd on jälle uus hingamine ja kõik päevad algavad windy.com lehel.

Väike tõrvatilk ka meepotti. Laguuni põhi on muda ja vetikad ning ebameeldiv on seal paljajalu tallata. Päris mitmed me reisiseltskonnast said vetikatest allergilise lööbe, nii et soovitaks allergiarohud kaasa võtta, kes sinna kanti reisi plaanivad. Algajatele soovitaks lausa sussid ja pikk õhuke kalipso kaasa pakkida.

Kui surfireisidel tavaliselt ikka surfitingimused blogis aukoha saavad, siis siin ma pean küll Sitsiiliat ettepoole tooma. Fantastiline maa, kaunid vaated, huvitavad inimesed, head toidud, mõnus kliima.

Kui tahad ehedat Sitsiiliat avastada, siis kõige ägedama elamuse saime nii, et istusime autosse ja hakkasime lihtsalt ülespoole sõitma. Sõitsime nii kõrgele mägedesse, kuhu autotee viis. Kõige kõrgema mäe otsa edasi, tuli juba kõndida, mul hakkas reaalselt paha, kõrvad olid lukus ja pea oli nagu kruustangide vahele surutud. Aga elamus oli sellegipoolest fantastiline, üleval mägede vahel tekkisid ägedad heliefektid. Nimelt oli Amper üksi auto juurde jäänud, kui meie edasi jalutasime. Kui me olime mõnisada meetrit jalutanud, nägime, et Amper oli auto taga oleva kalju otsa roninud, Aivo kommenteeris midagi  Ampri kohta ja Amper vastas. Pidime pikali kukkuma, sellise vahemaa tagant oli kõik kosta sõnasõnalt. Üliäge!

 

Allapoole sõites nägime üht ehedat Sitsiilia linna. See oli kuskil keset eimidagit ja turiste sinna vist palju ei satu, sest poisid tahtsid kohalikus baaris õlle teha ja mina sattusin seal veidi ebamugava tähelepanu osaliseks. Esiteks olid baaris vaid mehed, kõigil kingad jalas, nii et isegi meie plätudega poisid mõjusid veidi naljakalt kohalike jaoks. Rohkem huvi pakkusin siiski mina oma katkiste teksade ja maikaga, meeste pilke tajusin kohe, kui sisse astusime, aga kui nad juba ritta istusid ja ma nagu laval olin, siis palusin oma poistel kiiresti õlled ära juua ja lasime sealt jalga. Kusjuures tegelikult ei vaadatud meid üldse mitte halvakspanuga, vaid pigem uudistati, et mis kummalised tegelased need sellised on.

Kogu linnake oli kui mingist vanast filmist, kitsad tänavad, pizzabaar, juuksur.  Aivo ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sai ka selle kogemuse, kuidas noaga soeng korda tehakse.

Teed ei ole kunagi igavad, vaated mägedele on lummavad ja kui pole just panoraamvaadet, siis saab tee ääres näha meloni- ja tomatipõlde, sidruni-, granaatõuna-, mandariini-, viinamarjaistandusi.

Meeldejäävaim kultuurielamus oli vast Poggioreale linna külastus. Linn, mida tabas 1968ndal aastal maavärin ja mida tookord ei taastatud, vaid ehitati mõned kilomeetrid allapoole turvalisemasse piirkonda. Huvitavaks teeb selle see, et uhke linn on jäänud puutumata selliseks nagu maavärin ta tookord jättis ja linna varemete vahel jalutades on tunne nagu jalutaksid kummituslinnas. Isegi maavärinas kannatada saanud kiirabiautod on garaazhis. Kuuldavasti tahetakse sellest teha turismiatraktsioon (a la Pompei) nii, et meil veel vedas, saime ehedat mahajäetud linna näha. Tõsi küll, linna pääsemiseks, tuli ronida üle aia.

Väga ilus linn umbes tunni ajase tee kaugusel Lo Stagnonest on Erice. Luksuslikud vaated, armsad poekesed ja kohvikud. Mägitee, mis linna viib, on juba ise vaatamisväärsus oma kaunite vaadetega.

Lo Stagnone lähedal on ka soolakaevandused, mis on samuti päris huvitav vaatamisväärsus. Suuremad linnad läheduses on Trapani ja Marsala ning veidi kaugemal Palermo. Peamised majandusharud piirkonnas ongi kalapüük, soolakaevandus ja veini tootmine.

Soolakaevandus

Sitsiilia võludest võikski jääda kirjutama, aga kuna see on siiski surfiblogi, siis siinkohal aitab.

Kui Lo Stagnone surfipäevad möödusid nii, et hommikuti sõitsime autoga Sitsiiliat avastama ja pealelõnal surfasime laguunis, siis viimasel päeval käisime surfamas mõnikümmend kilomeetrit eemal, koha nime olen kahjuks unustanud, aga see surfipäev pani reisile mõnusa punkti. Tuult oli korralikult ja kõigil päeva lõpuks nägu naerul.

Kokkuvõttes oli väga väga äge tripp. Seltskond oli super, toidud head, surfamisele lisaks, sai ka imelist Sitsiiliat tundma õppida. Kindlasti lähen sinna tagasi. Tegelikult sai ju vaid saare läänepoolel ringi sõidetud. Mis peamine, reis tõi mu elurõõmu tagasi ja olen jälle valmis  huvilistele surfikoolitusi pakkuma ja surfilaagreid korraldama .

Rohkem pilte;

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155852643554700

 

 

Külmas vees surfamise ABC algajale lohetajale

Kirjutatud 13/04/2017

Lohesurf lohesurfi koolitused kiteboarding stroomi surfiklubi stroomi rand Külmas vees surfamise ABC algajale lohetajale Veel mõned aastat tagasi oli külmas vees surfamine paras piin. Selga sai tõmmatud kaks kalipsot, aga sellegipoolest ei kannatanud paari kraadises vees kauem olla, kui pool tundi ja sõrmed valutasid peale surfamist nii, et tuli tahtmine appi karjuda.

Tänaseks on kalipso materjalide tehnoloogiad nii arenenud, et külma vee surfi saab nautida samapalju kui suvist lohesurfi.

Külmas vees surfamisel on isegi eeliseid;

  • Vees ei ole kunagi liiga palju lohesid.
  • Tuul on tihedam ja 12m2 lohega saab sõita juba siis kui puhub vaid 5m/s.
  • Pole paremat tunnet kui tulla külmast veest ja minna sauna või kuuma dushi alla.

Päris algajatel külma vette ei soovita minna. Kui aga suurema osa sessionist laual püsid ja vest seljas on, siis võib minna küll :) Et mõnusast elamusest ei saaks kohutavat kogemust, tuleks siiski mõnd asja silmas pidada;

  • Kalipso ostmisel ei tohiks kokku hoida ja internetist võiks enne uurida erinevate tehnoloogiate kohta. Silmas võiks pidada, et talve kalipso Vahemere ääres tähendab midagi muud kui talve kalipso meie tingimustes.
  • Sussid, mütsid ja kindad peaks olema samamoodi kvaliteetsest neopreenist.
  • Kui on väga külm, siis sõrmikute asemel võiks kasutada labakuid.
  • Üksi ei tohi merele minna isegi suvel, aga veelgi ohtlikum on seda teha külmas vees
  • Riided võiks vahetada ära siseruumides. Kui oled juba enne surfamist rannas nina siniseks külmetanud, siis ei aita ka kõige soojem kalipso enam mõnusat tunnet sisse saada ja terve session on rikutud. Arusaadavalt ei taha keegi istuda märjas kalipos autosse, aga õnneks on kalipsode tootjatel valikus ka neopreenmantlid, mis kaitsevad hästi tuule eest varustust lahti-kokku pakkides ja autoistmeid märjaks saamise eest.
  • Nii nagu suvelgi, ei tohi merele kindlasti minna off shore tuultega, aga talvel ei soovita ka side shore tuulega vette minna. Häda korral saad siis kiiresti kaldale.
  • Enne kui hakkad trikke tegema, sõida vähemalt 10 minutit end soojaks. Külmas vees on väga kerge endale erinevaid vigastusi tekitada.
  • Termos kuuma sidruniteega randa kaasa võtta on ka alati hea mõte. Kui Sul veel surfisõpru pole, siis paku neile teed ja järgmisel korral tuled randa juba uute kaaslastega.

NB! 50% külma vee surfi on suhtumine ja 50% varustus. Kui mõtlemine on paigas, siis kõik muu tuleb iseenest :) Ilusaid surfielamusi!

Reis Lamu saarele

Kirjutatud 22/02/2017
Reis Lamu saarele

Reis Lamu saarele

Lend Malindist Lamule kestab pool tundi ja lennujaama pole mõtet minna varem kui pool tundi enne lennuki väljumist. Me kogenematud saime poolteist tundi kohvi juua, kahte õhkutõusmist (mõlemad lennud Lamule) näha, kohvi juua ja Aafrika ehteid osta.

Lamu saar on osa Lamu arhipelaagist ja lennujaam asub Lamu kõrvalsaarel Mandal.

Hotelliomanik oli meile lennujaama transfeeri vastu saatnud, kõigepealt kõndisime pool kilomeetrit sillani ja siis veel teise pool mööda silda kuni jõudsime paatideni. Üks neist oli meie transfeer. Kahtlane tunne oli küll, et kas meie pisike paat kogu selle surfivarustusega põhja ei või minna, ei läinud nagu näha.

Tee kulges Manda ja Lamu vahel. Meiega koos startis mitu paati, aga suurem osa neist maabus Lamu linna sadamas, meie sõitsime edasi ja ausalt öeldes ei osanud mitte midagi oodata, pilt, mis merelt avanes oli palju paadiliiklust, üsna täis ehitatud saar ja luksuslikud palmid ja hotellid, mis asusid Manda saarel.

Lamu keenia jooga yoga keenia kenya lohesurf

Shela sadam

Sadam oli päris äge, paar rannakohvikut, palju ankrus paate ja ilus valge liivaga rand. Maksime paadijuhile ja juba olid meil vastas uued tumedanahalised poisid, kes me raskete surfikottidega ees minema hakkasid. Jälle oli moment, kus ei osanud midagi arvata ega oodata, kohe rannast kadusime majade vahele, väga kitsastele tänavatele, kus kohtasime eesleid, väikeseid lapsi ja moslemirõivastes naisi kuni jõudsime pisikese jalgväravani, värava taga oligi meie hotell.

Hotelliomanik oli väga sõbralik ja abivalmis austerlane. Saime tervitusjoogid ja loengu, mida teha, kus süüa, milliseid vaatamisväärsusi külastada, mis selga panna (meestel võiksid põlved kaetud olla, naistel vähemalt põlved ja õlad), kus surfata ja kuidas mitte hoovuses ära uppuda. Igal aastal pidi salakaval hoovus endaga mitu ujujat kaasa viima. Tõusud ja mõõnad on Aafrikas võimsad.

Kui ma seal pimedas ruumis kuulasin, mida hotelliperemees rääkis, siis jõudis peast läbi käia mõte, et luksuslikum osa reisit on nüüd läbi ja tuleb kohaneda ning võtta saarelt, mis sellel pakkuda on.

IMG_8595

Vaade terrassilt

 

Edasi näidati meile ette meie toad ja viidi hotelli kõige kõrgemale terrassile. Mida kõrgemale jõudsime, seda ägedamaks vaade ja olemine läksid. Erinevatel tasanditel olevad terrassid pakkusid vaadet saare igasse külge, ühelt poolt ookean, teiselt poolt kõrged liivadüünid ja katused.  Mitu lamamisaset ilusate värviliste patjadega ja suur ümmargune laud, mille ümber oli mõnus järgmisteks päevadeks plaani teha.

Meie kava oli siis selline, et esimene päev tutvume kohaliku rannaga ja käime Lamu linnas (UNESCO maailmapärand), teisel päeval teeme purjetame naabersaarele surfama ja kolmandal päeval surfame oma nn. kodurannas.

Randa viis meid hotelliomanik. Ta oli nii lahe oma bambusest kandevõrgu ja ümber niuete tõmmatud aafrika rätikuga. Need babuskotid olid hotellis ka külaliste jaoks valmis pandud, et vältida kilekottide kasutamist. Hommikusöök oli käsitsitehtud jogurt, mangotoormoos ja juurviljadega omlett oma saare kanamunadest. Kõik oli  nii naturaalne sel saarel, et mul tekkis idee korraldada järgmine jooga- ja surfilaager just Lamul. Kuhu see veel paremini võiks sobida, kui mitte sinna, kus kõik on öko, pole teid ega liiklust, kiirustamist.

Eelnevalt juba olin googeldanud, et Lamu linn on kõik või mitte midagi. Inimesed pidid jaotuma kaheks, need, kellele tohutult meeldib ja need, kellele üldse ei meeldi. Saarel on neli asulat ja kõigi nende vahel saab liikuda vaid jalgsi, eesli või paadiga. Kui vesi on kõrge, siis meie asulast saabki linna ainult paadiga.

lohesurf lohesurfireis lamu keenia

Lamu linn

Linn on väga räpane, eesli väljaheited ja inimeste heitveed ääristavad kõiki tänavaid. Maju on uhkemaid ja vähemuhkemaid, aga kõik äratavad aukartust oma vanusega. Kaks väga suurt ja uhket mosheed, koralli-mangoovisegust seinad, kuulsad Lamu uksed, turg ja auk, kus kunagi orje hoiti on mõned märksõnad kirjeldamaks kõige vanemat ja paremini säilinud suahiili linna, millel on tugevad islami mõjutused, aga millele on jälje jätnud ka seal võimutsenud portugallased.

Tänavad on nii kitsad, et kui mõni eesel juhtub vastu astuma (ja seda juhtub tihti), siis tuleb seista seljaga vastu seina, et eesel läbi mahuks.

 

 

Ma ei saa öelda, et kuuluksin selle osa hulka inimestest, kellele üldse ei meeldi see vana kultuuripärandit kandev linn, pigem just äratas aukartust see ajalugu, aga kaks tundi oli ka rohkem kui küll linnaga tutvumiseks ja sel reisil meid miski vanalinna tagasi ei kutsunud.

Õhtul käisime oma hotelli lähedal rannas asuvas ehedas suahhiili restoranis. See oli äge kogemus, jalanõud tuli ukse taha jätta, õlut ega veini toidu kõrvale ei pakutud, teenindajad olid burkades, aga naeratasid nii lahkelt, et tekkis tunne, et tahaks teda kallistada.

India, Araabia ja Euroopa mõjutustega suahhiili toidud on väga maitsvad ja kindlasti tahan ma Lamule tagasi minna juba selle armsa koha pärast.

Lamu Kiteboarding lohesurf jooga

sand dollar

Teine päev oli meil purjetamise ja lohetamise päralt, aga see oli nii armas elamus, et väärib omaette postitust.

Kuna me olime kogu reisi jooksul väga palju surfata saanud, siis viimase päeva otsustasime lihtsalt saarel ringi kolada. Käisime kohvikutes, shoppasime suveniirikauplustes, jalutasime liivadüünidesse päikeseloojangut vaatama, korjasime liiva seest sand dollareid. Kui ma juba meritähtede puhul mereelukate täiuslikkusest lummatud olin, siis sand dollarid panevad siiani mõtlema, et kes ikkagi maailma loonud on ja kuidas inimene pole üldse nii täiuslikult välja tulnud nagu kõik muu looduses.

 

Viimase õhtu saarel veetsime saare kuulsaimas restoranis Peponis õhtustades.  Ilus koht, kaunis vaade ookeanile, küünlad ja vist ka ainuke saarel, kus saab toidu kõrvale veini või õlut tellida. Hinnad on ka vastavad, eelroad 10-20 dollarit, pearoad 20-40 dollarit. Hotelliomaniku sõnul on see koht, kus kogunevad õhtuti kõik saarel elavad valged inimesed ja nii ka oli. Restorani osas sõid turistid, aga baari osas chillisid valged kohalikud. Kuigi nii viletat teenindust polnudki me Aafrikas kogu reisi jooksul kohanud (samas ei olnud midagi kohutavat, lihtsalt siimaani oli teenindus igal pool ülivõrdes kirjeldadatv ), siis toidud olid jällegi väga head. Minu puhul on lihtne, kas grillitud kalmaar saaks mitte hea olla? Aga Marko ja Rain sõid lammast ja kiitsid samuti J

Meie esimene reisiseltskond on Keeniast vaimustatud, aga ka Rain (kes on pool maailma läbi käinud) ütles, et nii ägedas kohas polegi ta veel surfanud ;)

Keenia, Watamu rand ja surfitingimused

Kirjutatud 14/02/2017
Keenia, Watamu rand ja surfitingimused
Kenya turtle bay kitesurf

Turtle Bay

Keenia, Watamu rand ja surfitingimused

 

Watamu rand meenutas mulle veidi Cabaretet, kilomeetreid liivaranda, ilus sinine vesi, riffi juures murduv laine, side-on-shore wind ja kaldast mõnesaja meetri kaugusel uhked hotellid ja majad. Kõige suurem vahe oli see, et erinevalt Cabarete lohesid täis rannast, oli Watamul peale meie tavaliselt 4-5 lohe ja need ka kolme kilomeetri kaugusel me koduspotist ning muidugi see, et majast randa jalutades, võisid kivimüüril ahve kohata. Tõenäolisus oli muidugi ka oluliselt ebameeldivamaid tegelasi kohata, nimelt on Keenia koduks paljudele maailma mürgisemaiks peetud madudele. Watamul asub ka Bio-Ken, maailma suurim madude uurimiskeskus.

Ühe natuke hirmutava olevusega õnnestus mul ka kohtuda. Markoga koos tegime rannaga tutvust, kõigepealt sõitsime paar kilomeetrit vastu tuult, päris Watamu keskuse juurde ja siis allatuult peaaegu Mida Creekini. Merelt on eriti kaunid vaated kalda poole, ilusad Aafrika katused, valge liiv ja punased liivakaljud enne Mida Creeki.  Paari kilomeetri kaugusel rannast, ookeanis on üks meeletult suur kivirahn, uudishimulikud nagu me oleme, käisime seda ka uudistamas. Marko isegi nii lähedalt, et palju puudu ei jäänud, et rahnu ette tuuleauku ei sõitnud. Päris ebameeldiv ujumine oleks olnud tiigerhaide ja kõrvetavate meduuside vahel mitu km kaldast.

Enne Mida Creeki hakkasime tagasi ülestuult pressima, aga mul õnnestus kalda lähedal riffi otsa sõita. Võtsin laua jalast ja mõtlesin, et kõnnin natuke ülestuult, kus paistis ilus liivarand. Inimestel vist on ürgsest ajast säilinud instinktid, sest kuigi ma ei ole väga terava nägemisega (just hetk tagasi olin kristallselges vees kivi otsa sõitnud), siis mingil põhjusel märkasin vees liikumist. Kuigi roomaja oli täiesti sulandunud kividega samasse värvi, siis ma ikkagi nägin teda. Laua ma viskasin maha, aga ise jäin liikumatult seisma kuni ta minema ujus. Siis kõndisin kaldale lootuses, et laud  kaldale tuleb, aga ei tulnud, piki randa hulpis. Polnud midagi teha, tuli ettevaatlikult mööda kive lauani tatsata ja loota, et tegemist polnud mürgise elukaga. Hiljem googeldasin, et oli hoopis kala, kellega kohtusin. Moray eel (eesti keeles kahjuks ei teagi)  võib oma jubedate hammastega isegi väiksema hai ära süüa, inimest hammustab ainult siis kui talle haiget teha või teda sööta.

Vesi on Watamul kristallselge ja algul on raske uskuda, et seal üldse nii kiiresti sügavaks võib minna, põhi paistab koguaeg petlikult lähedal.

Keenia Watamu Turtle Bay kitesurfingTegelikult on vesi üldse nii maagiline, et haid, meduusid ja mürgised riffikalad ei tule vees olles kordagi meelde ja aegajalt kohtad palju meeldivamaid tegelasi. Nimelt on Watamu rand koduks kilpkonnadele, üht osa rannast kutsutakse isegi Turtle Bay-ks. Watamul tegutseb vabatahtlik kilpkonnade päästmise organisatsioon ja oma silmaga nägime, et see asutus tegeleb täpselt sellega, milleks ta ellu on kutsutud. Kahe nädala jooksul nägime kolme võrkudest päästetud ja üles turgutatud kilpkonna tagasiaitamist vette. Üks neist oli nii suur, et vajas nelja mehe jõudu. Aafrika loodus on võimas nii merel kui maal J

 

Tõus ja mõõn on ka võimsad. Eriti täiskuu ajal, siis liigub vesi kaugele ja tagasi tuleb suure hooga. Sel ajal kalda all perfektseid sõidutingimusi peaaegu ei olegi. Sileda vee leiab riffi juures lainete vahel.

Kui kuu jälle kahanema hakkab, siis muutuvad surfitingimused Watamul kalda alla perfektseks, kõige mõnusam on siis, kui tõus on umbes tunnikese vett tagasi toonud. Kalda all on siis peegelsile vesi ja uusi trikke saab õppida seal, kus vesi on heleroheline.

Tuule suhtes ei oskagi seisukohta võtta (algaja õnn?), kolm nädalat, mKitesurf lohesurf watamu keeniail Keenias olime, tuule pärast ükski surfipäev vahele ei jäänud. Kõige rohkem kasutasin 9m2 lohe, paar korda oleks tahtnud väiksemat ja paar korda oli vaja suuremat. Prognooside ja statistika järgi nii hästi meil poleks pidanud minema. Kodus arvestasime, et enim on meil vaja 12m2 ja 14m2 lohe… Tegelikkuses tõime 14m2 lohe tagasi nii nagu me ta kodus toidukilesse pakkisime.

Keenias on kaks tuulehooaega;  Kaskazi wind detsembrist aprillini ja Kuzi wind juunist-septembrini. Veetemperatuur on 25-30 kraadi, nii et kalipsod võib rahulikult koju jätta. Küll aga tuleks kaasa pakkida päikesekreem, mille kaitsefaktor võiks olla vähemalt viiskümmend.

Keenia surfitripp

Kirjutatud 14/02/2017

 

Sain Taagelt riielda, et eelmine postitus Keenia kohta oli liiga üldistav ja valest otsast alustatud… Proovin siis natuke detailsemalt kirjutada ja reisi algusest alustada.

Nairobisse jõudsime peale päikeseloojangut. Lennujaamas seisime paar tundi palavas ja umbses ruumis passijärjekorras. Kui lõpuks läbi saime, oli autojuht meil vastas, aga surfikotte tuli veel kilomeetri jagu autoni vedada. Hiljem selgus, et kõiki autosid lennujaama ei lastagi või tuleb selle eest eraldi kopsakat tasu maksta.

Keenia Nairobi Watamu Surfitripp

Hommikune sõit

 

Hotelli sõitsime oma 30 minutit ja teel midagi ilusat ega huvitavat näha polnud. Hotelli asukoha valisin juba kodus nii, et see jääks võimalikult lähedal lennujaamale, sest järgmisel hommikul pidime varakult lennujaamas tagasi olema. Piltide peal nägi hotell oluliselt soliidsem välja kui tegelikkuses, aga see ei pannud muretsema, küll aga pani muretsema see, et kas meie 2-nädalase puhkuse jaoks renditud maja Watamul on ka ainult piltide peal ilus…

Hotellil oli pisike restoran ja kuigi see nägi välja suht vilets, olid toidud maitsvad, õlu jääkülm ning ettekandjad väga sõbralikud. Parimad samosad reisi jooksul  sellest restoranist saimegi.

Kuigi hotellitöötajad ei soovitanud meil välja minna, siis Jaani eestvedamisel, me ikkagi tahtsime linnale pilgu peale visata. Mustanahaline, väga hoolitsetud administraatorineiu vaatas meid kui poolearulisi ja nõudis toavõtmeid, kui me TÕESTi ikka läheme.

See jalutuskäik  jäi lühikeseks, piirkond oli tõesti trööstitu. Pappkastidel pikutavad inimesed sirutasid kohe käe välja kui valgeid inimesi nägid.

Hiljem Lamu saarel hotelli peremees rääkis, et Nairobi ongi väga ohtlik, sest inimesi ja vaesust on liiga palju ja seda ei jõua keegi kontrolli alla hoida.

Ega me Nairobit näinudki. Piltidel olen näinud tuledes säravat moodsate hoonetega suur linna või Kibera slummi, meie hotell polnud üks ega teine.

Otsustasime kolamise asemel magama minna. Uinuda kohe ei saanud, sest kuigi voodi ümber oli baldahiin, olid sel augud ja mõned vereplekid ning sääsepinina saatel mõtlesin tänutundega Nakkushaiguste Kliiniku nõustamiskeskuse arstile, kes mind malaaria tablette sööma keelitas.

Hommikune Nairobi oli täiesti erinev õhtusest. Kui me saabusime, olid tänavad tühjad ja üksikud autod liikusid linnas. Hommikul olid tänavad täis nii inimesi kui autosid ja esimesed pool tundi tundus, et me ei liigugi edasi, õnneks olime auto tellinud kõva varuga.

Kui me seni olime reisinud neljakesi, mina, Marko, Kai ja Jaan, siis lennujaamas liitus meiega Mildred, kes oli Nairobis juba paar päeva enne meid seiklemas.

Siselendude terminalis ei olnud mingit järjekorda ja meil jäi lennuni kõvasti aega, tugevamad testisid Keenia õllesid, teised Keenia kohvi. Kohv oli nagu kohv ikka, õllede osas tehti selgeks, et edaspidi juuakse Tuskerit.

Enne siselendu oli väike paanika ka, Aafrika lennufirmade kohta ma põhimõtteliselt enne reisi ei googeldanud ja midagi arvata ei osanud. Tegelikult laabus kõik hästi, lennuk oli uus ja korralik, isegi äge oli maanduda kuskil Aafrika põldude vahel. Meeldiva üllatusena puhus juba hommikul kell 11.00 mõnus soe termotuul.

Teine osa reisiseltskonnast maandus Mombasas ja jõudis Watamule paar tundi peale meid.

 

Kõik, kes tahtsid said juba esimesel päeval hea surfipäeva kirja ja IMG_7308ülejäänud kahe nädala jooksul ei olnud mitte ühtegi tuuletut päeva, enamuse ajast sain sõita 9m2 lohega, paar päeva 12m2 lohega ja üks päev läks kohaliku ööklubi „Come Back“  ohverduseks.

Majast sai juba kirjutatud. Tõesti oli uhke, Euroopas nimetataks sellist villaks. Kaks järgmist nädalat veetsime tõesti kui paradiisis. Hommikuti käis kalamees meile värsket kala ja mereande müümas, millest siis maja kokk meile alati hämmastavalt hea õhtusöögi valmistas. Toidud Aafrikas on fantastiliselt head, puhtad maitsed ja  värsked koostisosad.  Kala mittesööjad muidugi nii ei arva.

Esimese päeva lõpus maitsesid krevetid chilliskastmes imeliselt ja peale seda oli ainuke unistus kiiresti oma luksuslikku baldahiiniga voodisse pikali heita. Lõbusam osa seltskonnast võttis aga alkoholi abil laenu järgmisest päevast ja hullas basseini ääres hommikuni.

Keenia surfitripp/ downwinder

Kirjutatud 28/01/2017

 

 

Jacaranda beach

Jacaranda beach

Suurem seltskond on nüüd läinud ja oleme Keeniasse kolmekesi jäänud. Täna on siis see päev, kus poisid läksid surfama ja mina jäin koju blogi kirjutama. Kell on 12 ja päike kütab kuumalt, paari tunni pärast on laguunist vesi kadunud ja heal juhul saab uuesti sõita õhtul päikeseloojangu ajal. Aga seni on tuul iga päev puhunud ja ma võin endale puhkust lubada. Eilne päikeseloojangu surf oli midagi sellist, mida pole isegi kõige vingemates lohesurfi reklaamides näinud, liivaluite taga oli vesi nagu peegel ja valgus Watamu pool oli maagiline. Aafrika on tõesti ilus ja ehe.

 

 

Watamule jõudmine oli päris raske katsumus.  Kaks lendu, kaks magamata ööd, Nairobi getos sai mõne tunni pikutada, aga väsimusest see ei päästnud ja üks lend tuli veel kohaliku lennukiga ette võtta. Lennukist maha astudes, tervitas mid tugev briis, hea meel oli kohal olla ja veel koos kogu surfivarustusega.

Watamule sõitsime umbes pool tundi, teeääred olid täis viletsaid Watamupuidust onne ja igasugu putkaärindust, mototsikleid ning tundsin isegi pettumust, et kõik on täpselt samasugune nagu Dominikaanis ja mõte liikus juba armsatele Tarifa tänavatele ja kaunitele randadele.

Pilt muutus, kui meie rendimaja sinised väravad avati. Olime täiesti teise maailma sattunud.  Suur uhke maja, mitme lebotamise alaga hoov, katuselaune söögilaud, bassein ja suurtest baldahhiinidega magamistubadest avanes vaade järvele.

Kuigi olime reisist väga väsinud ja mõtlesime surfamisega alles järgmisel päeval alustada, otsustasime ikkagi ranna üle vaadata.

 

Enam paremaks ei oleks saanud minna, randa oli maja juurest 150 m jalutada, side on shore tuul puhus ca 10 m/s, valge liiv ja türkiisivärvi riffiga piiratud laguun. Loomulikult ei suutnud me vaatamata väsimusele, selliste tingimuste peale mitte surfiasjade järgi minna.

Watamu beach, watamu bay, turtle bay

Watamu beach

Kuigi esimesel päeval ma ei jõudnudki surfama, sest õpetasin Jaani, nautisin seda randa ja tuult ning mõtlesin, et kogu see ilu kaalub need räpased tänavad kuhjaga ja rohkemgi veel üles.

Jaani harjutasin kohe algusest sügavas vees lauda taga ajama, aga teised mu endised surfiõpilased on Eesti perfektsetes tingimustes sõitma õppinud ja sügav vesi neid kohe ei ahvatlenud, seega tuli otsida üles rand, mille pärast me Keeniasse sõitsime. Õnneks on google map ja reisi kolmandal päeval leidsime end  Jacaranda beachilt. Mildred, Ave ja Taage said terve päeva madalas vees harjutada ja edaspidi said hakkama nii Watamu sügavates vetes kui Jacaranda põlvini vees.

 

Kuna teed kui sellist Watamult Jacarandale ei ole ja sõit bussis oli paras piin, siis otsustasime paati kasutada ja samas ka

Downwinderi turvapaat

Downwinderi turvapaat

ühe downwinderi Safina Beachilt Watamule teha. Paat pidi turvama ja mõte oli selles, et ka algajad saaksid  kaasa teha. Olime mõõna aega natuke valesti arvestanud ja lõpuks läks nii kiireks, tuul hakkas kukkuma ja pool seltskonda pidid ikkagi paadiga tagasi sõitma. Kuigi kokkulepe oli, et mina lähen ees, olid Kai ja Taage nii kiired, et paat polnud veel startinudki kui nende lohed juba eemalt vaevu paistsid. Mina jäin Ave taha sõitma. Kuna tuul oli juba nii nõrk ja päike ka muudkui vajus allapoole, siis Ave arvas, et ta peaks ikkagi paati kolima, esimest korda ma ikka julgustasin teda edasi sõitma, aga kui liivarand hakkas lõppema ja kaljurand paistma ja paat polnud ikka veel startinud, siis julgustasin teda juba kaldale sõitma. Õnneks oli paat ka liikuma saanud ja Ave jõudis täpselt liivaranna piirile, kiiresti lohe kokku ja paati, sest Kai ja Taage lohesid polnud enam peaaegu, et näha.

Hakkasin siis ise ka allatuult sõitma, mõned korrad triibutasin merele ja tagasi, aga see paat kuidagi lähemale ei jõudnud, tuul kukkus ja mul oli 9m2 lohe, seega tuli valida, kas kruisiida selle paadi tempos ja mingi aeg mereelukate vahel lohe kokku kerida ja paati ronida või väga kiiresti teistele järele jõuda. Seiklusjanuline iseloom sundis mind ikkagi teistele järele sõitma. Väga kindlana ennast just ei tundnud, kui paati enam ei näinud ja teisi lohesid ka veel mitte, ranna asemel kõrgus kaljuserv. Õnneks hakkasid lohed paistma ja vahepeal vilksatas ka pisike lapike liivaranda kaljude vahel. Vahemaa Watamu ja Jacaranda vahel on 13 km ja päris hea tunne oli kui Kai ja Taage lõpuks kätte sain ja veel parem tunne oli kui lõpuks Watamu jahisadam paistma hakkas.  Kuna mul oli kõige väiksem lohe, siis teistega koos kruiisimisest ikka midagi välja ei tulnud ja pidin kiiresti allatuult minema saama. Paat sai lõpuks Taage ja Kai ka kätte, Taagele pakuti võimalust paati hüpata, aga tõeline Eesti mees peab vastu lõpuni, mis siis, et meduusid püksi tahtsid ronida ja kaljukoobas vahepeal otse allatuult vastu haigutas.

Kui vaprad tegelased lõpuks Watamu rannal maabusid, siis need naeratused olid miljon dollarit väärt. Tagasihoidlik eestlase iseloom ei lase just tihti niimoodi siiralt ja uhkelt särada.

Kui siis lõpuks Tagelt küsisin, et kuhu ta kihutas alguses, siis tuli välja, et ta kartis, et mina panen eest ära ja paat tuiskab mööda ja ta tahtis endale väikese edumaa teha. Kai siis vapralt tema järgi.

Beach bar

Beach bar

Kokkuvõttes oli downwinder üliäge. Mõõna ajal pidime küll tunnikese paadis ootama, et kaldale saada, aga mustad poisid tõid meile kahte sorti merisliile ja punaseid meritähti näha ning näitasid sebraangerjat. Üks siilidest kannatas kätte võtta, teist tõsteti pulkade vahel, pidi kohe torkama muidu. Ausalt, selle otsa istuda ei tahaks. Mereelukaid nägi siin veel, aga sellest juba järgmises postituses.

Talvine lohesurf Stroomi surfiklubis

Kirjutatud 11/12/2016
Talvine surf , kiteboarding, lohesurf

Talvine surf

Esmaspäeva hommikul näitas termomeeter 5 soojakraadi ja tuul puhus loodest ca 10 m/s, perfektne
ilm Stroomi Surfiklubi juurest peale minekuks.

Väga hea meel on näha, et kevadel alustanud surfiõpilastest on saanud tõsised surfarid, kes valmis iga ilmaga merele tulema. Kollektor on ka lõpuks valmis ehitatud ja parkla valmis, seega pole vaja pool kilomeetrit poris tatsata, vaid saab kuiva jalaga kerge vaegaga otse Stroomi Surfiklubisse.

Talvine lohesurf hakkab ka aina rohkem meeldima, rannas on palju ruumi, taevas pakkus paari tunni
jooksul mitmeid erinevaid pilte, päikesepaistest sünge tormini. Vesi on ikka veel 4 kraadi ringis ja 5
mm neopreeniga täiesti nauditav.

Pärast sellist mõnusat emotsiooni piilun jälle igapäev windguru, lootuses plusskraade ja loodetuult
leida või siis pakast ja lumesadu, et lumele minna. Peaasi, et surfata saaks!

Stroomi rand, lohesurf, kiteboarding, lohesurfi koolitus, Talvine surf

Stroomi rand