Pärnu torm

Kirjutatud 23/06/2018

Ei saaks öelda, et parim surfipäev, aga parim elamus küll sel aastal.  Muidugi teisipäevane Vääna ka palju alla ei jäänud.

Pärnusse lubas tuult 15m/s ja tegime plaani terve päeva Raekülas surfata. Marek oli veel eriti entusiastlik, sest see oli tal sel aastal esimene surfipäev. Tegelikkuses ulatusid puhangud 25m/s.

Raekülas oli isegi parkla vee all ja kuna lohede üles laskmiseks plats puudus, siis sõitsime Pärnusse ja õigesti tegime. Kõigepealt käisin vees 7m2 Banditiga, niikaua sain hakkama, kui laua ära kaotasin, peale seda taltsutas lohe mind, mitte mina lohe. Siis otsustasime Lindaga Erkkilt 5m2 lohe laenata. Linda pani korra selle külge, aga otsustas siiski mitte minna, müts maha ausalt, et ta selle endale külge pani, esimestel surfiaastatel oleksin ma sellise tormiga kohvikus teisi oodanud. Siis proovisin ise 5m2 merele minna, aga see oli nii upsakas, et ma ei osanud talle meele järele olla ja puhangud olid juba nii jõhkraks muutunud, et isegi 5m2 vedas randa ära. Pole hullu, peale mind haaras selle 5m2 üks 90kg mees, talle oli OK.

Suured tänud Erkkile, kes meid seal nõu ja jõuga mitu korda abistas! Pärnu Surf Center on ka väga ilus ja mõnus koht surfaritele.

Marek sai 7m2 lohega ikkagi päeva kirja ja Tarmo ja Linda uue kogemuse, naerda saime enda üle kõik ja mitte vähe.

Mulle tuli jälle meelde, miks ma seda lohesurfi nii armastama hakkasin .

Keenia surfireis. 5.jaanuar

Kirjutatud 04/02/2018

Keenia surfireis. 5.jaanuar

Magan öösel vaid paar tundi. Närv on sees, pole mitu aastat üksi nii kaugele reisinud. Pabistan peamiselt sellepärast, et kas saan hakkama suure surfipagasiga.

Tegelikult kulgeb kõik väga ladusalt. Tallinn-Frankfurdi lennul magan ja Frankfurt-Nairobi lennul loen raamatut. Raamat on nii haarav, et ma ei telli veini ega pane kaheksatunnise lennu ajal isegi TV-d tööle.

Enne passikontrolli tabab mind küll ebameeldiv üllatus, märkan alles nüüd, et väljaprinditud e-viisal on reisi alguseks märgitud 6.jaanuar. Aga täna on ju 5.jaanuar. Õnneks on elu  õpetanud, et vahel on parem vait olla kui rääkida. Endal põlved nõrgad, ulatan passi koos viisapaberiga tollitöötajale ja sel ajal kui ma sõrmejälje näidiseid annan, viskab tema viisapaberi ühte paberihunnikusse, viskab pilgu mu passi, vaatab mulle otsa ja ulatab passi tagasi ja soovib head teed.

Nairobis hotelli jõudes, veendun, et kõik on nagu eelmisel aastal… ka aukudega baldahiinivõrk. Piserdan end sääsemürgiga kokku ja heidan voodisse. Malaariatablette ma sel aastal kaasa pole võtnud. Magan kui beebi ja ärkan paar minutit enne kella. Hommikusöögiks tellin paar samosat ja piimaga kohvi. Tuuakse kuum piim ja pakk lahustuvat kohvi. OK, lennujaamas on päris kohv, ei lase ma tujul langeda.

Malindis olen juba kell 11 ja pool tundi hiljem olen villas, millest saab mu kodu kaheks järgmiseks kuuks. Tuul puhub, sooja on 30 kraadi varjus ja ma kavatsen seda vägagi nautida.

Stroomi Jõulusurf

Kirjutatud 22/12/2017

Stroomi surf

Ei ole veel asju kokku pakkinud Keenia reisi oodates. Pigem tekkis täna merel mõte, et miks ma üldse nii kaugele peaks sõitma, kui kodus ka terve talve surfata saab.

Vahepeal on neli sõidupäeva olnud, kolm väga head ja üks nooo…  Tegelikult selle ühe päästis ka päikesepaisteline ilm ja väga ägedad lained. Selliseid laineid polegi varem Stroomis näinud, võiks isegi öelda swell… Kuskil merel oli tohutu tuul, aga randa jõudis vaid suur laine.

Pärnu sõidupäevad olid mõnusad. Ühe võlgnen Tanelile ja Ilonale. Hommikul aknast välja vaadates liikus minu mõte küll Harku suusaradadele, sadas ilusat laia valget lund… Aga Ilona ja Tanel olid kindlad, et selleks ajaks, kui me Pärnusse jõuame, on lumi sulanud ja tuul puhub edelast. Täpselt nii oligi. Kuigi „stardipakk“ oli jääs, saime mõnusa surfipäeva kirja. Pärnus on alati äge!

Teine Pärnu surfipäev oli Reigo, Kai ja Ahtoga. Tuul oli luks, seltskond veel parem! Tänud ka Erkkile, riideid on ikka palju parem vahetada surfiklubis kui autos.

Tänane Stroomi oli meeldiv üllatus ja selle eest on vastutav Õnnekas. Ma olen vana hea windguru ise juba windy.com vastu vahetanud ja oleksingi tänase tuule maha maganud… Õnneks Õnnekas mitte.

Tuult oli 10 m/s ringis ja merel kolm naist, Liisi, Õnnekas, mina. Luksus kuubis! Armas oli ka Martinit üle pika aja näha ja suured tänud piltide eest!

Jõulusurfi ootel :)

Ahjaa, kõik on rohkem kui oodatud 24.detsember Jõulusurfile Stroomi Surfiklubisse, kes vette ei taha minna, sellele pakun hõõgveini ja annan kaamera ;)

Lohesurfi koolitus Keenias

Kirjutatud 11/12/2017

Stroomi Surfiklubi kolib selleks talveks Keeniasse, Watamule. Kui soovid õppida lohesurfi parimates võimalikes tingimustes, siis võta ühendust juba täna kristi@kiteboarding.ee

Lohesurfi koolitused toimuvad Turtle Bay rannas, kus tingimused õppimiseks on perfektsed, õhk ja vesi keskmiselt 28 kraadi, tuul ühtlane, valdav tuule kiirus 8-10m/s, valge liivarand, sile vesi.

Koolituse hinnaks 50 EUR/h. Paketi hind kokkuleppel.

Kui soovid infot majutuse ja lennupiletite osas või muud infot Watamu kohta, kirjuta kristi@kiteboarding.ee

6.detsember, Stroomi

Kirjutatud 08/12/2017

Väga luks päev oli, tuul 10+ m/s ja 9m2 Bandit.  Äge oli näha, et mees- ja naisenergia merel täiega tasakaalus. Ilona, mina, Kai ning Marek, Indrek ja Andres. Kuna aknast vaadates tundus ilm kohutav, siis olin vaimu valmis pannud ka selleks, et kui rannas ikka liiga külm on, tulen koju tagasi. Tegelikult ei olnud üldse külm ja oli väga mõnus jälle. Ühtlane loodetuul ja sile vesi ning päike paistis vahepeal tumedate pilvede vahelt nii lahedalt nagu keegi oleks merel ereda lambi süüdanud.

Sõitsime rohkem kui tund ja kõigil näod säramas kui maha tulime. Kui lohesid kokku pakkisin, tuli veel Tanel ja Indrek jäi  temaga koos vette hullama.

Ma ei tea, kas asi on mu uues lohes, aga lihtsalt ei saa küll sellest, juba ootan hullumoodi laupäeva, lubab head tuult Pärnusse!

30 knotsi ehk esimese advendi lohesurf tehtud

Kirjutatud 03/12/2017

30 knotsi ehk esimese advendi lohesurf tehtud

Prognoos oli üsna hirmutav. Erinevatel andmetel pidid puhangud ulatuma 15 kuni 22 m/s, aga kuna ma hommikul peeglisse vaatasin ja mõtlesin, et tahaks neid kõhulihaseid Keenias ka veel näha, siis tuli minna.

Õnneks ma olen jälle ühe laheda surfitsiki oma endiste õpilaste hulgast leidnud, kes on piisavalt hull, et sõita minuga teise Eesti otsa tuult püüdma. Kell 9.00 olidki Indrek ja Ilona mul maja ees.

Pärnusse jõudsime 11 ja juba olid esimesed tuulesõltlased vees. Nii äge oli näha Rainerit ja Otti, kellega me paar nädalat tagasi kuumas Egiptuses surfasime, Mari ja Valdot ning muidugi Margust, Aivot ja Karrot, Indrekut.

Tuule tugevuseks näitas Pärnu sadama mõõtja 15-18 m/s ja ma kahtlustan, et nii ka oli, sest korra kui laua kaotasin, siis kätte saada oli seda võimatu, kuna lohe sikutas kõikidest pingutustest hoolimata kalda poole, laud aga lebotas jonnakalt lainete vahel.Tahtsin juba alla anda ja randa kaldale bodydragida, kui üks kena noormees mulle laua ära tõi. Tänud! Kohe teine tunne, ilma lauata oled nii tugeva tuulega ikka väga abitu olend.

Ilona oli eriti vapper, kihutas kui pöörane seal meestega võidu, äge!

Poisid tegid ilusaid õhulende, aga mul jäi täna julgusest puudu. Mõned hüpped ikka tegin, aga need tundusid  kontrollimatud… Tuleb  jõuluvanale see kiri ära kirjutada ja veidi rohkem julgust järgmiseks aastaks soovida.

Peale kaks tundi lohetamist külmas vees, maitses Stefani pizza megahästi.

Detsembrikuu lohesurf

Kirjutatud 01/12/2017

Prognoos lubas juba mitu päeva tänaseks head tuult Paljassaarde. Hommikul aknast välja vaadates tekkis küll korra kahtlus, et kas asi on ikka seda väärt… Aga mitu päeva sai ju oodatud ja Miinisadama tuulemõõtja näitas 10m/s tuult, tuli minna.

Tallinnas surfamisel on suur eelis. Kui kodus kalipso selga panna, jääb kõige ebameeldivam osa surfamise juures (riiete vahetamine) ära.  Jõudsin esimesena kohale, teadsin, et kaua mõelda ei tohi, kahtlused on rannas kerged tulema, eriti kui taevast laia lörsti alla sajab, nii et kiiresti pumpasin lohe täis ja kui hakkasin liine külge panema, kuuslin juba,kuidas keegi karjus „Crazy girl,“  Indrek oli kohal.

Vees oli tegelikult väga mõnus. Kuigi taevast sadas lörtsi, oli mul täna oluliselt soem kui kaks viimast korda Pärnus, isegi käed ei hakanud külmetama. Sõitsime umbes tunnikese, mina 9m2, Indrek 11m2 lohega. Oleks tõenäoliselt rohkemgi sõitnud, aga tuult jäi veidi väheks, et hüpata ja niisama triibutamiseks on tund täiesti piisav.

Rainer seekord piirdus Indreku lohe üles laskmisega. Mis ma ütlesin, külma ilma puhul randa jõudes pikalt kaaluda ei tasu,  tuleb kiiresti tegutseda. Nägin Raineri auto tulesid oma 15 minutit mere pealt enne kui ta lahkus.

Peale El Gouna trippi on tegelikult päris mitu head sõidupäeva olnud. Eelmisel pühapäeval Stroomis, teisipäev ja kolmapäev Pärnus.  Selleks pühapäevaks lubab Pärnusse jälle head tuult. Tuleb minna!

Kuna mu blogi loevad ka mu armsad õpilased, siis pean siinkohal ikkagi meelde tuletama, et külmas vees surfamiseks on vajalik korralik varustus ning kaugele merele ei tohi mingil juhul minna!

 

El Gouna surfireis

Kirjutatud 30/11/2017

El Gouna surfireis oli sel korral juba kuues. Ütlen ausalt, et vahepeal peab käima uutes sihtkohtades, et aru saada, kus on tegelikult kõige parem. El Gounaga samad punktid on seni saanud vaid Jacaranda beach Keenias.

El Gounasse reisimise suur eelis on see, et istud Tallinnas lennukisse ja maandud juba viie tunni pärast Hurghadas ning sealt poole tunni autosõidu kaugusel ongi El Gouna.

Kanalite vahel asuv linn ise on igatpidi turvatud ja väga puhas ning kohalikud on rahulikud ja viisakad ning oma kauba müümisega turistidele närvidele ei käi.

Tuulega vedas meil seekord eriti hästi. 14-st päevast 10 puhus tuul ja mis mulle eriti meeldis, tugev ja ühtlane tuul. 10+ m/s on vist küll iga lohesurfari unistus. Eriti mõnus on see siis, kui väljas on 25 soojakraadi ja vesi 20 ringis.

WKL, meeste finaal

Esimene laagrinädal oli meil sätitud  WKL (https://www.facebook.com/worldkiteboardingleague/) toimumise aega. Väga vinge oli maailma tippe freestyle finaalides näha. Nii meeste kui naiste tase oli hämmastav.

Ei teagi nüüd, kas kogu me esimese nädala reisiseltskond sai motivatsiooni võistlusi vaadates, aga kuidagi kujunes laagrist tõsine spordilaager ja peale lohetamise me midagi muud teha ei jõudnudki. Sõna otses mõttes võib laagri kokku võtta kite/eat/ sleep/repeat.  

Meie reisidel juba traditsiooniks saanud päikesetõusu sessionid olid seekord eriti populaarsed. Mitu päeva järjest nautisime nii päikesetõusu- kui ka päikeseloojangu surfi. Ma ei tea kas jalgpall on parem kui seks, aga päikeseloojangu sessionid merel… 100%.  Üldse lohesurf on maailma kõige ägedam hobi, need vaated ja värvid, mis merel avanevad, see vabaduse tunne ja eriti see, et kui tahan kruiisin kaugele merele ja otsin delfiine, kui tahan sõidan kalda all ja harjutan uusi trikke või hüppan mitme meetri kõrgusele ja vaatan, kuidas rand ülevalt poolt vaadatuna välja näeb. El Gouna puhul on mul üks lemmikaeg veel, paar tundi peale päikesetõusu, siis paistab linn merelt värviliste lohede ja mägede taustal eriti müstilises valguses. Sinise 50 varjundit ei ole siinkohal vaid klishee.

Surfiklubi, kus majutume on ka väga chill koht. Kuigi on olemas kõik mugavaks eluks vajalik, on nad ikkagi suutnud säilitada mõnusa eheduse.  Olemas on dushid, restoran, internetiühendus, tuulemõõtja, rannapoisid, päikesevarjud, kompressor lohede täispumpamiseks.

Seltskond oli ka super, ma ei tea ise küll kuidas, aga tõmban enda ümber nagu magnetiga samasuguseid lohesurfihulle nagu ma ise ja seda on ainult rõõm vaadata.

Kui esimese nädala seltskond olid kõik juba iseseisvad surfarid, siis teine nädal lisandus kaks õppijat. Hea meel on, et kõik arenesid oma oskustelt edasi. Kadri ja Keit õppisid esimesi hüppeid, Marek, Ott ja Rainer lihvisid oma hüppeid. Eriti äge, et Mihkel ja Veeli tegid oma esimesed pikad sõidud. Mihkel on nüüd täiesti iseseisev lohesurfar, Veeli kahjuks sai peale esimesi pikemaid sõite väikese vigastuse, aga alla ei anna ja juba Keenia laagris harjutame temaga edasi.

Tuuletuid päevi oli vähe nagu sai öeldud, kaks neist veetsime basseini ääres taastudes, ühe merel snorgeldades ja delfiine imetledes ning ühe kaablipargis. El Gouna kaablipark on üks vingemaid maailmas ja samal ajal kui me seal olime, algasid just Euroopa ja Aafrika meistrivõistlused, kuhu oli ka terve punt eestlasi osalema tulnud.

Kokkuvõttes oli üliäge reis ja kui soovid meiega 2018 aasta sügisel liituda, anna  märku kristi@kiteboarding.ee, meie laagrid on väikesed ja seega varakult broneeritud.

Rohkem pilte;

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155941978639700

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155950095939700

 

Sitsiilia surfireis

Kirjutatud 26/11/2017

Viimasest postitusest on juba väga kaua aega möödas ja sel on ka oma põhjus. Juulis läks mu elukaaslane Muhu Väina regatile, leidis sealt uue kallima ja hetkega olin üksi. Üksi nii eraelus kui üksi surfiklubi vedamas. Algul oli kohutavalt raske, pikad päevad surfiklubis, magamata ööd ja peas ainult üks mõte; „Miks?“

Kui septembri lõpus hooaeg surfiklubis lõppes, sain aega endale mõelda ja ise surfata. Surfirannas kuulsin, et Paope Surfiklubi seltskond plaanin trippi Sitsiiliasse. Itaalia on alati mu number üks listis olnud ja see jutt jäi kripeldama.

Oktoobri algul ei olnud lahkuminekumasendus veel grammigi järgi andnud ja ise ka ei tea, kust see mõte tuli, aga küsisin Riholt FB messengeris, kas nende reisile veel kohti on.  Oli ja juba pole tunni pärast olid mul lennupiletid Trapanisse olemas.  See ost oli mu parim otsus alates sellest, kui üksi jäin.

Reis oli nii äge ja seiklusrohke, et mul ei tulnud alates Tallinna lennujaama jõudes enam kordagi meelde end haletseda. Uus seltskond ja uus keskkond oli täpselt see, mida tol hetkel vajasin.

Kuigi ma olin endale ammu lubanud, et rohkem lennujaamas ei ööbi, tuli sel reisil ka seda teha. Uskumatu, aga mina, kes ma kodus mitu kuud magamata öödega olin võidelnud, magasin Milano lennujaamas oma surfikoti otsas, kui beebi, rahulikku und. Kui seda kunagi veel on vaja teha, siis võtan vaid magamiskoti kaasa .

Reis oli kirjeldamatult äge. Iga päev ärkasin ja mõtlesin, kas saab veel paremaks minna ja igal õhtul nägin, et jah, saab.

Sitsiiliasse jõudsime enne lõunat, vaatasime elamise üle, kruvisime laudadele uimed alla ja läksime laguuniga tutvuma. Eriti mõnus oli see, et majutus oli meil kohe laguuni ääres.  Viimati sain sellist luksust, et toast bikiinidega surfiranda jalutan, Cabaretel nautida.

Tuuleprognoosi windgurust vaadata pole mõtet, sest tegelikult ei lubanud windguru me reisi alguseks üldse tuult. Reaalsuses saime Lo Stagnone laguunis sõita esimesed kuus päeva, tuult oli 6-10 m/s.

Lo Stagnone

Väga hea oli vahelduseks laguunis sõita. Ma ei olegi varem nii siledas vees sõitnud. Eriti hea meel on mul selle üle, et üle mitme hooaja uusi trikke katsetasin. Hadlow või Lenten on kunagi kuskil intervjuus öelnud, et kui lohesurfar pool aastat midagi uut ei õpi, siis ei lähe kaua aega, kuni ta üldse lohesurfist loobub. Võin ta sõnu kinnitada, sest olin ka ise juba vanade oskuste peal pikalt liugu lasknud ja motivatsiooni surfamiseks peaaegu kaotanud, vette tõmbasid veel vaid väga ekstreemsed olud. Nüüd on jälle uus hingamine ja kõik päevad algavad windy.com lehel.

Väike tõrvatilk ka meepotti. Laguuni põhi on muda ja vetikad ning ebameeldiv on seal paljajalu tallata. Päris mitmed me reisiseltskonnast said vetikatest allergilise lööbe, nii et soovitaks allergiarohud kaasa võtta, kes sinna kanti reisi plaanivad. Algajatele soovitaks lausa sussid ja pikk õhuke kalipso kaasa pakkida.

Kui surfireisidel tavaliselt ikka surfitingimused blogis aukoha saavad, siis siin ma pean küll Sitsiiliat ettepoole tooma. Fantastiline maa, kaunid vaated, huvitavad inimesed, head toidud, mõnus kliima.

Kui tahad ehedat Sitsiiliat avastada, siis kõige ägedama elamuse saime nii, et istusime autosse ja hakkasime lihtsalt ülespoole sõitma. Sõitsime nii kõrgele mägedesse, kuhu autotee viis. Kõige kõrgema mäe otsa edasi, tuli juba kõndida, mul hakkas reaalselt paha, kõrvad olid lukus ja pea oli nagu kruustangide vahele surutud. Aga elamus oli sellegipoolest fantastiline, üleval mägede vahel tekkisid ägedad heliefektid. Nimelt oli Amper üksi auto juurde jäänud, kui meie edasi jalutasime. Kui me olime mõnisada meetrit jalutanud, nägime, et Amper oli auto taga oleva kalju otsa roninud, Aivo kommenteeris midagi  Ampri kohta ja Amper vastas. Pidime pikali kukkuma, sellise vahemaa tagant oli kõik kosta sõnasõnalt. Üliäge!

 

Allapoole sõites nägime üht ehedat Sitsiilia linna. See oli kuskil keset eimidagit ja turiste sinna vist palju ei satu, sest poisid tahtsid kohalikus baaris õlle teha ja mina sattusin seal veidi ebamugava tähelepanu osaliseks. Esiteks olid baaris vaid mehed, kõigil kingad jalas, nii et isegi meie plätudega poisid mõjusid veidi naljakalt kohalike jaoks. Rohkem huvi pakkusin siiski mina oma katkiste teksade ja maikaga, meeste pilke tajusin kohe, kui sisse astusime, aga kui nad juba ritta istusid ja ma nagu laval olin, siis palusin oma poistel kiiresti õlled ära juua ja lasime sealt jalga. Kusjuures tegelikult ei vaadatud meid üldse mitte halvakspanuga, vaid pigem uudistati, et mis kummalised tegelased need sellised on.

Kogu linnake oli kui mingist vanast filmist, kitsad tänavad, pizzabaar, juuksur.  Aivo ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sai ka selle kogemuse, kuidas noaga soeng korda tehakse.

Teed ei ole kunagi igavad, vaated mägedele on lummavad ja kui pole just panoraamvaadet, siis saab tee ääres näha meloni- ja tomatipõlde, sidruni-, granaatõuna-, mandariini-, viinamarjaistandusi.

Meeldejäävaim kultuurielamus oli vast Poggioreale linna külastus. Linn, mida tabas 1968ndal aastal maavärin ja mida tookord ei taastatud, vaid ehitati mõned kilomeetrid allapoole turvalisemasse piirkonda. Huvitavaks teeb selle see, et uhke linn on jäänud puutumata selliseks nagu maavärin ta tookord jättis ja linna varemete vahel jalutades on tunne nagu jalutaksid kummituslinnas. Isegi maavärinas kannatada saanud kiirabiautod on garaazhis. Kuuldavasti tahetakse sellest teha turismiatraktsioon (a la Pompei) nii, et meil veel vedas, saime ehedat mahajäetud linna näha. Tõsi küll, linna pääsemiseks, tuli ronida üle aia.

Väga ilus linn umbes tunni ajase tee kaugusel Lo Stagnonest on Erice. Luksuslikud vaated, armsad poekesed ja kohvikud. Mägitee, mis linna viib, on juba ise vaatamisväärsus oma kaunite vaadetega.

Lo Stagnone lähedal on ka soolakaevandused, mis on samuti päris huvitav vaatamisväärsus. Suuremad linnad läheduses on Trapani ja Marsala ning veidi kaugemal Palermo. Peamised majandusharud piirkonnas ongi kalapüük, soolakaevandus ja veini tootmine.

Soolakaevandus

Sitsiilia võludest võikski jääda kirjutama, aga kuna see on siiski surfiblogi, siis siinkohal aitab.

Kui Lo Stagnone surfipäevad möödusid nii, et hommikuti sõitsime autoga Sitsiiliat avastama ja pealelõnal surfasime laguunis, siis viimasel päeval käisime surfamas mõnikümmend kilomeetrit eemal, koha nime olen kahjuks unustanud, aga see surfipäev pani reisile mõnusa punkti. Tuult oli korralikult ja kõigil päeva lõpuks nägu naerul.

Kokkuvõttes oli väga väga äge tripp. Seltskond oli super, toidud head, surfamisele lisaks, sai ka imelist Sitsiiliat tundma õppida. Kindlasti lähen sinna tagasi. Tegelikult sai ju vaid saare läänepoolel ringi sõidetud. Mis peamine, reis tõi mu elurõõmu tagasi ja olen jälle valmis  huvilistele surfikoolitusi pakkuma ja surfilaagreid korraldama .

Rohkem pilte;

https://www.facebook.com/pg/kristiskiteboarding/photos/?tab=album&album_id=10155852643554700

 

 

Külmas vees surfamise ABC algajale lohetajale

Kirjutatud 13/04/2017

Lohesurf lohesurfi koolitused kiteboarding stroomi surfiklubi stroomi rand Külmas vees surfamise ABC algajale lohetajale Veel mõned aastat tagasi oli külmas vees surfamine paras piin. Selga sai tõmmatud kaks kalipsot, aga sellegipoolest ei kannatanud paari kraadises vees kauem olla, kui pool tundi ja sõrmed valutasid peale surfamist nii, et tuli tahtmine appi karjuda.

Tänaseks on kalipso materjalide tehnoloogiad nii arenenud, et külma vee surfi saab nautida samapalju kui suvist lohesurfi.

Külmas vees surfamisel on isegi eeliseid;

  • Vees ei ole kunagi liiga palju lohesid.
  • Tuul on tihedam ja 12m2 lohega saab sõita juba siis kui puhub vaid 5m/s.
  • Pole paremat tunnet kui tulla külmast veest ja minna sauna või kuuma dushi alla.

Päris algajatel külma vette ei soovita minna. Kui aga suurema osa sessionist laual püsid ja vest seljas on, siis võib minna küll :) Et mõnusast elamusest ei saaks kohutavat kogemust, tuleks siiski mõnd asja silmas pidada;

  • Kalipso ostmisel ei tohiks kokku hoida ja internetist võiks enne uurida erinevate tehnoloogiate kohta. Silmas võiks pidada, et talve kalipso Vahemere ääres tähendab midagi muud kui talve kalipso meie tingimustes.
  • Sussid, mütsid ja kindad peaks olema samamoodi kvaliteetsest neopreenist.
  • Kui on väga külm, siis sõrmikute asemel võiks kasutada labakuid.
  • Üksi ei tohi merele minna isegi suvel, aga veelgi ohtlikum on seda teha külmas vees
  • Riided võiks vahetada ära siseruumides. Kui oled juba enne surfamist rannas nina siniseks külmetanud, siis ei aita ka kõige soojem kalipso enam mõnusat tunnet sisse saada ja terve session on rikutud. Arusaadavalt ei taha keegi istuda märjas kalipos autosse, aga õnneks on kalipsode tootjatel valikus ka neopreenmantlid, mis kaitsevad hästi tuule eest varustust lahti-kokku pakkides ja autoistmeid märjaks saamise eest.
  • Nii nagu suvelgi, ei tohi merele kindlasti minna off shore tuultega, aga talvel ei soovita ka side shore tuulega vette minna. Häda korral saad siis kiiresti kaldale.
  • Enne kui hakkad trikke tegema, sõida vähemalt 10 minutit end soojaks. Külmas vees on väga kerge endale erinevaid vigastusi tekitada.
  • Termos kuuma sidruniteega randa kaasa võtta on ka alati hea mõte. Kui Sul veel surfisõpru pole, siis paku neile teed ja järgmisel korral tuled randa juba uute kaaslastega.

NB! 50% külma vee surfi on suhtumine ja 50% varustus. Kui mõtlemine on paigas, siis kõik muu tuleb iseenest :) Ilusaid surfielamusi!