Looduslik antidepressant, talisuplus

Kirjutatud 11/12/2018

Veel üks looduslik antidepressant. Talisuplus

Inna Vladimirskaja

Juba mitu hooaega vaatan kadedalt teiste ägedaid pilte talisuplusest ja isegi –ujumisest, aga ise pole julgenud proovida. Surfata sai viimases El Gouna laagris ka vähe, tagasi tulles ootasid tühi kodu, hallid ilmad, lühikesed päevad, masendus hakkas uksest sisse trügima. Pühapäeval helistasin õele, et teeme ära selle hulluse.

Nõmmele jõudsime, siis minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli, et me polnud seal ainsad spordikeskuse külastajad. Kuigi maa oli linnas must ja isegi lörtsi sadas, siis Nõmmel oli suusarada avatud ja päris palju rahvast seda nautimas.

Tünnid aurasid basseinide ääres. Ahvatlev oli küll mõelda, et äkki enne tünni ja siis külma vette, aga olin kuskilt kuulnud, et siis ei saa õiget talisupleja tunnet. Vihm, jääkirmetisega kaetud basseinid, pered, kes lastega suusatasid, suurte klaasseintega rahvast täis jõusaal, tundsime end üsna tobedalt. Õnneks on mul õde hea suhtleja, uuris administraatori käest, et kuidas  talisuplejad toimetavad Nõmmel. Mees oli väga vastutulelik, näitas, kus saab riideid vahetada, tutvustas, et 1,5 EUR eest saab kuuma dushi all käia ja natuke rohkema raha eest sauna ja tünnisauna. Vähemalt see kohmetus kadus, hirm protsessi enda ees muidugi jäi. Eleril oli juba talisupluse kogemus olemas ja ta oli päris rahulik. Kui me olime end paljaks koorinud ja basseinide poole hakkasime liikuma, märkasime õnneks üht prouat hommikumantliga, kes sirge sammuga basseini poole jalutas. Proua riputas rahulikult, isegi kuninglikult, oma hommikumantli tünnisauna juures asuvasse nagisse ja teatas, et me peame ootama, kuna tema läheb redelist ja tema redelist lahti ei lase… Seisime siis seal, Eleri oli taibanud plätud kaasa võtta, ma paljajalu. Kui proua peale kümneni lugemist välja tuli, siis oli mul juba nii külm, et kui seal poleks nii palju publikut olnud (üks kena naine oli veel saabunud), oleksin jalga lasknud. Aga nüüd tuli vette minna, uhh… Tegelikult polnudki nii hull, kõik kolm naist olid basseini ääres mulle  kaasa elamas ja julgustasid rahulikult hingama. Kuus korda hingasin, siis tundsin jalad on krampis ja jooksin sisse.  Suured tänud julgustamise eest, Eleri ja teised (nimesid kahjuks ei tea veel)!

Tunne, mis külmas vees suplemisest saab on ülimõnus. Nii mõnus, et ma olen nüüd kaks korda veel käinud. Ühe korra üksi ja teist korda armsa sõbranna Kaiga. Mul on ikka vedanud, et mul on nii lahedad inimesed mu ümber.

Kuigi tunne on super ja tuju on mul juba kolm päeva laes ning masendusest pole jälgegi, siis enne, kui proovid, tee veidi uurimistööd, mõne tervisliku seisukorra puhul see siiski ei sobi.

 

El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.

Kirjutatud 03/12/2018

El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.

Tawila saar asub El Gounast ainult 17 km kaugusel ja tingimused lohesurfiks on seal sarnased Brasiilia ja Venetsueela kuulsatele laguunidele. Konstantne maatuul puhub üle kõrbesaare ja vesi seetõttu peegelsile. Värvid nagu Kariibi mere saartel. Iga lohetaja unistus või mis?

Päev algas väga vara, kiire hommikusöök, 6.30 olime juba bussis ja 7.00 startisime sadamast Tawila poole. Paat oli päris ilus ja pakuti korralikku hommikusööki.  Kui startisime oli null m/s tuult ja vesi plekk. Alguses olid kõik elevil ja rõõmsad, aga mida tugevamaks tuul  ja kõrgemaks laine, seda vähem lobisemist oli kuulda. Umbes poole tee peal olid kõik vaiksed, mõni juba oksendas ja mõni hoidis reelingust  kinni ja vaatas otse ette. Mõni magas rahulikult all kajutis. Lobiseda polnud igatahes kellegiga. Ma isegi üllatusin, mul ei hakanud kohe paha ja algul isegi veidi nautisin seda kiikumist suurte lainete vahel. Kui lõpuks saar paistis, siis oli hea meel küll, sest ega see sõit luksus ka polnud.

Saarele, kus juba üks paaditäis lohetajaid surfas, viidi meid väikese kummipaadiga. Eriti meeldiv oli see, et algajate jaoks on saarel oma pisike laguun, keset saart. Kuna mul oli mitu algajat kaasas, siis sain kohe kergemalt hingata ja teadsin, et mul tuleb hea surfipäev. Meid oli kokku ikkagi 13 inimest ja vähemalt pooled neist ei osanud veel ülestuultki sõita, seega ühest kummipaadist poleks piisanud, et neid merelt kokku korjata.

Tuul oli tõesti ühtlane, vesi sile ja värvid maalilised. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen kõige ilusam koht, kus olen surfanud, sest lisaks erinevatele türkiissinistele, paistsid erinevad kõrbevärvid lähedal asuvalt saarelt.

Vahepeal käisin korra vaatamas, kuidas me algajatel läheb. Kõik olid kenasti merel ja tripi organiseerija valvas meid kõiki, nii laguunis sees kui väljas sõitjaid.

Lõunaks kaeti meile saarel väike laud, tegime kiire lõunasöögi ja uuesti kiiresti sõitma, sest päevad on Egiptuses lühikesed ja enne päikeseloojangut pidime sadamas tagasi olema.

Teist korda sõites tuul veidi vaibus ja mingil ajal hakkasin tundma, et süda on paha. Merehaigus vist jõudis kohale… Olime juba mitu tundi sõitnud ja viimase tunni vaatasin kaldal, kuidas kohalikud poisid trikke teevad.

Tagasisõit oli palju meeldivam. Pakuti korralikku lõunasööki, erinevad salatid, krevetid, liha, riis, pasta, kartulid. Süües läks aeg kiiresti ja süda ka enam pahaks kellegil ei läinud.

Väga äge tripp oli, tänud kõigile, kes kaasa tulid ja eriti suured tänud Keitile, kes meie reisist väga palju ilusaid pilte tegi. Piltide link;

https://drive.google.com/drive/folders/1Nvc4SVrVT-1_tKHZYoc-rtbv6M4Ulc8W?fbclid=IwAR3OZPrOeFybFlfVtVNalpSKpfaa5oCS7Q-ac2OorGe3NkLg0IoR_Ln7ujI

Järgmine kord tahaks saarel ka öö veeta, kahjuks on kohalikud võimud selle keelanud, aga uurisin juba maad, võib-olla saab öö veeta samasugusel saarel, aga veidi kaugemal El Gounast.

 

Egiptus. Kairo. Giza püramiidid

Kirjutatud 30/11/2018

Egiptus, Kairo, Giza püramiidid

Kümnes kord Egiptuses, aga püramiidide juurde pole seni jõudnud.  El Gounast Kairosse on ca 500 km ja see pikk maa on alati pidurit tõmmanud. Kuna see reis oli kõikidest Egiptuse reisidest kõige tuulevaesem, vaba aega oli palju, siis otsustasime pika bussisõidu lõpuks ette võtta. Ausalt, ettevõtmine oli vaeva väärt.

Rentisime neljakesi väikese bussi koos bussijuhiga ja sõit algas juba 2.30 öösel. Mõni kavalam võttis kaasa padja ja teki ja magas kogu tee mugavalt. Kairos olime hommikul kell 8. Seal võtsime peale giidi, kes pidi meid lisaks püramiididele veel Egiptuse muuseumi viima. Mõtlesin algul, et giid teeb nalja kui hispaania keeles rääkima hakkas, aga tegelikult oligi meile ekslikult hispaania keelt rääkiv giid tellitud. No võib-olla polnudki see nii ekslik, sest hinda kokku leppides, viskasin nalja, et soovime eesti keelset giidi… Õnneks saime peale tunni aja pikkust tiirutamist Kairos uue giidi ja päev oli päästetud.

Muuseum asus peaaegu Niiluse ääres, saime veidi ka kuulsa jõe ääres jalutada. Muuseum ise oli nagu muuseumid ikka, väga vanad ehted, kirstud, tööriistad, tähtsate meeste ja naiste kujud. Kõige müstilisem oli vaaraode hauakamber, kus hoitakse ehtsaid muumiaid. Piia ja Ott käisid neid vaatamas.  Ma ise olen niipalju ebausklik, et otsustasin needuse vältimiseks kambrisse mitte minna…

Muusumis sain ebatavaliselt suure tähelepanu osaliseks … Kuulasin giidi ja jäin korra mõtlikult pisikesi koolipoisse vaatama, kes endid koos vaaraode kujudega pildistasid. Mõtlesin, et issand kui tore, et nad oma ajaloo üle nii uhked on… Üks neist tuli, aga mind vastu vaadates ideele, miks pidistada vaaraod, kui saalis on veel huvitavam isend. Telefonid anti järjest mu kätte ja paluti pilti teha,  klõpsisin neid fotosid kivikujust ja poistest ja selleks hetkeks, kui giid ütles, et nad tahavad ju minuga fotot, olin ise ka seda mõistnud ja tundsin end päris kohmetuna. Aga üks pisike poiss oma selfie sai. Teised pidi giid eemale peletama. Poisid jooksid veel pikalt meil järgi, nüüd siis tean, mis tunne on olla Jennifer Aniston.

Ma ei seadnud endale mingeid ootusi, püramiidid on mulle alati müstiline mõistatus olnud ja samas olen tuttavatelt kuulnud, et vaadata pole seal muud, kui üks suur kivihunnik. Ma nii ei ütle. Aukartust äratav, müstiline, uhke, ilus, võimas on pigem need sõnad, millega püramiide iseloomustaksin. Miks nad tehti, kes nad tegi, kas nad on tehtud, et meile mingi sõnum saata, miks nende tipud on kohakuti Orioni vöö eredamate tähtedega, miks nende sees on nii palju käike, miks need käigud on nii madalad ja kuidas oli inimestel 4500 või rohkem aastat tagasi nii palju teadmisi, mis nende ehitamine nõuab? Need on küsimused, millele ma kunagi üritasin vastust leida, tänaseks olen mõistnud, et vastuseid ei leia, küll aga võib erinevate teooriate uurimisega end hulluks ajada. Kõige suuremas, Khufu püramiidis, käisime sees ka. Selle kohta võiks öelda, huvitav. Mööda kitsast tunnelit, millest suurem osa tuli kummargil käia, jõudsime ühte kambrisse, kus oli suur kirst ja  valvur, kus polnud õhku ja kus üks neegrinaine mediteeris. Tagasitulles kohtasime trepil pikka blondi meest, kes ütles puhtas eesti keeles; „uskumatu, eestlased.“ Seda me juba teame, et igas sadamas on üks eestlane, aga et ka igas püramiidis…

Sfinksi kuju juures ütles giid, et peaksin kõige kuulsama Egiptuse foto tegema. See foto on mul nüüd olemas, suudlen mehe mõistust ja lõvi jõudu.

Surfaritele kohaselt, et jäänud seiklus adrenaliini doosita. Kairo-Hurghada teel on üks kohvikute ja poodide keskus, kuhu turistid sööma-jooma-pissile viiakse. Mõtlesin peale seda peatust magama visata, aga millegipärast (vist sellepärast, et hauakambrisse sisse ei länud), võtsin hoopis kaks kohvi, ühe endale ja ühe bussijuhile. Aga kuna bussijuht jalutas juba kohvitops käes bussi poole, siis sai Tarmo tema kohvi endale. Tänu nendele kohvidele, me magama ei jäänudki ja kuna püramiidid olid meile muljet avaldanud, siis lobisesime neist, kui järsku Tarmo märkas, et buss keerab risti teele, hüüdis veel; „õuõu, mis see teeb!“. Ma ei tea ise ka, kuidas ma kohe taipasin bussijuhti õlgadest raputada, aga igatahes oli mees sügavalt magama jäänud ja keeras minu poole täiesti arusaamatu näoga. Õnneks buss jäi püsti. Bussijuht ise pani peale seda omal turvavöö kinni ja ülejäänud tee sõitis 90-100km/h. Meie jaoks olid need 2 tundi, mis veel sõita olid, muidugi väga pikad, sest valvasime pingsalt kordamööda bussijuhti ja kilomeetriposte. Piia ja Ott  magasid kui beebid ja kuulsid juhtunust alles El Gounas.

Mul on siiralt hea meel, et surfireisidel on alati lahe seltskond ja suured tänud Piiale, Ottile ja Tarmole, kes selle pika reisi Kairosse koos minuga ette võtsid!

 

Unistusi täide viib aeg

Kirjutatud 07/11/2018

Sügis oli väga ilus. Loodus imeilus ja värviline, tuul tugev. Käisime Lindaga mitu korda Saaremaal, armusime Koovi randa ja 22 pluss m/s hakkas juba normiks kujunema, kuni… Olime just uue plaani teinud jälle Koovile sõitma minna, kui ma ühel hommikul joogatunnis räiget valu seljas tundsin ja pärast seda enam kõige lihtsamaidki harjutusi teha ei saanud. Paar päeva kannatasin seljavalu ja ühel korral peaaegu, et minestasin poes. Kiirabi mõõtis kõik elutähtsad numbrid ära, midagi katastroofiliselt valesti polnud ja mõne aja pärast tundsin end nii hästi, et sõitsin ise koju, aga selg oli väga valus veel paar nädalat ja ma sain aru, et olen oma kehale liiga teinud ja võib-olla mitte ainult kehale… Nüüd ma siis mõne aja elasin tuulesõltlastele kaasa instagramis ja woo appis. Magasin ja sõin paksuks end, ostsin vitamiine ja lugesin. Päris palju oli aega ka elu üle järele mõelda.

Naistel on komme üle mõelda ja mina olen ülemõtlemise maailmameister. Haige olles jõudsin lõpuks järeldusele, et ma olen enda vastu  liiga karm ja kriitiline olnud. Ma heidan endale pidevalt  ette oma purunenud suhteid, oma kaootilisi ja vahel hullumeelseid valikuid, et ma ei tööta kontoris kaheksast viieni, et mul on kapis rohkem kalipsosid ja bikiine kui normaalsel naisel kleite ja pitspesu et mul on ainult üks laps, et ma ei ole selline nagu kõik teised inimesed. Aga miks? Ma olen küll elus teinud väga palju vigu, aga ma olen neist kõigist midagi õppinud ja need on minust teinud selle inimese, kes ma praegu olen. Olen ju tegelikult täpselt siin, kus ma olen alati tahtnud olla. Mul on maailma kõige ägedam hobi, ma reisin palju tänu tööle, mida ma jumaldan. Ma olen vaba tegema just seda, mida ma tahan teha ja millal ma tahan. Mul on maailma kõige ägedam tütar, kes õpib Inglismaal väga heas ülikoolis ja kellel on isa ja ema mõlemad natuke teistsugused kui ühiskond eeldab. Aga ta ise on meiega rahul ja see on peamine.

Kui ma tegin oma valikud, siis kaotasin  palju, aga unistusi täide viib aeg…ära peatu poolel teel. Ma ei oleks siis uneski julgenud loota, et olen siin, kus ma praegu olen. Ma naudin kõige rohkem maailmas looduses olemist, päikesetõusu ja päikeseloojangut, vett, külma või sooja, ookeani või järve, vahet pole, peaasi, et liiguksin lohe või SUP-i laual.

Täna külm ja kõle november Eestis, aga homme türkiissinine vesi, soe tuul ja värvilised lohed Egiptuses, ma armastan kõike seda ja luban ennast ka rohkem armastada edaspidi!

Sügistormid. Vääna, Pärnu, Stroomi, Saaremaa

Kirjutatud 01/10/2018

Sügistormid. Vääna, Pärnu, Stroomi, Saaremaa

Suvi oli täiuslik, täis päikest ja SUP surfi ning meeletult palju ilusaid päikeseloojanguid surfiklubi terrassil.  Algas juba mais ja lõppes täpselt kalendri järgi 22.septembril. Suve viimane päev oli üks ilusamaid surfipäevi, mida üldse mäletan. Tuult 8m/s, vesi ja õhk 22 kraadi või rohkemgi.

Vääna, 18 m/s

Aga kirjutama ei ajendanud mind üldsegi mitte see ilus suvi…  Sügis on alanud tormidega ja mina jälle lohesõltuvuses. Peale seda pikka ja kuuma suve, mõjuvad sügistuuled eriti mõnusalt. Umbes nagu peale kuuma sauna külm bassein.

Juba paar nädalat ärkan nii, et enne voodist tõusmist, võtan telefoni, vaatan üle kõik prognoosid ja elu dikteerib tuul.

Esimest sügisest tormituult nautisin Väänas. Müstiliselt ilus rand ja majakõrguste lainete vahel ei ole aega mitte ühegi tüütu mõtte jaoks, puhas nauding ja seda pikki tunde…

Järgmise tormiga sõitsin Pärnus, Pärnu on mulle millegipärast nagu kodurand, seal tunnen end tormituultega kindlamalt kui kuskil mujal ja hüppasin  ka oma senise kõrguse rekordi 11,1 m.

Stroomi 22m/s

Kolmanda tormi võtsin vastu oma päris kodurannas, Stroomis.  Jälle üks fantastiline päev, tuult oli puhanguti 22m/s. Tuul oli küll puhanguline,  aga seltskond parim, tuulesõltlased Linda, Tarmo, Indrek ja Mihkel möllasid ka mitmeid tunde vees. Puhkepauside ajal sai naerda, nii et kõht kõveras. Woo (seade, mis mõõdab hüpete kõrgust), on mulle kõvasti motivatsiooni andnud, tõenäoliselt ma ei oleks sellise tormiga neli korda vette tagasi läinud ja tund aega sõita suutnud, kui ma ei oleks endale püstitatud  15m kõrgust taga ajanud. Õnneks on veel pikk maa minna, parimaks kõrguseks sel päeval Stroomis jäi 9,8 m. Kuna 7m2 lohe sikutas vahepeal liiga kõvasti, siis õhtuks tulitas roiete all nagu oleks nuga saanud (pole küll seda tunnet tundnud, kirjelduste järgi pakun, et see võiks olla midagi sellist), aga see ei vähendanud positiivset emotsiooni, mis sellest päevast sain, parim päev läbi aegade Stroomis!

Saaremaa tühjad rannad

Kirsiks tordi peal on möödunud nädalavahetus. Saaremaa on ja jääb parimaks surfikohaks Eestis. Seekord oli mul siis endale pandud kaks eesmärki, kiirus 70km/h ja kõrgus endiselt 15m. Esimesel päeval üritasin ainult kiirust püüda, teisel päeval alustasin kiirusest, aga kukkusin nii valusasti, et parimaks kiiruseks jäi 61,4 km/h. Kuigi Koovi on kiiruse sõitmiseks tõenäoliselt parim koht Eestis, siis seekord veetase oli kõrge ja siledat vett oli ainult paaris kohas, otse kõrkjate taga, nii ma siis choppi kinni sõitsin ja selili lendasin. Kõrguse jaoks olid olud perfektsed, aga 15 m peab veel mõne aja ootama.  Siiski, söön putru ja teen trenni edasi, lõvishampooni oleks ka vist vaja… ;)  Tuul oli superluks 15-18m/s ja kohalikud poisid näitasid taset. Väga äge! Kogu Saaremaa trip oli väga mõnus, tänud Linda ja Iris ägeda seltskonna eest! Loodetavasti kostitab oktoober meid ka hea tuulega!

Pärnu torm

Kirjutatud 23/06/2018

Ei saaks öelda, et parim surfipäev, aga parim elamus küll sel aastal.  Muidugi teisipäevane Vääna ka palju alla ei jäänud.

Pärnusse lubas tuult 15m/s ja tegime plaani terve päeva Raekülas surfata. Marek oli veel eriti entusiastlik, sest see oli tal sel aastal esimene surfipäev. Tegelikkuses ulatusid puhangud 25m/s.

Raekülas oli isegi parkla vee all ja kuna lohede üles laskmiseks plats puudus, siis sõitsime Pärnusse ja õigesti tegime. Kõigepealt käisin vees 7m2 Banditiga, niikaua sain hakkama, kui laua ära kaotasin, peale seda taltsutas lohe mind, mitte mina lohe. Siis otsustasime Lindaga Erkkilt 5m2 lohe laenata. Linda pani korra selle külge, aga otsustas siiski mitte minna, müts maha ausalt, et ta selle endale külge pani, esimestel surfiaastatel oleksin ma sellise tormiga kohvikus teisi oodanud. Siis proovisin ise 5m2 merele minna, aga see oli nii upsakas, et ma ei osanud talle meele järele olla ja puhangud olid juba nii jõhkraks muutunud, et isegi 5m2 vedas randa ära. Pole hullu, peale mind haaras selle 5m2 üks 90kg mees, talle oli OK.

Suured tänud Erkkile, kes meid seal nõu ja jõuga mitu korda abistas! Pärnu Surf Center on ka väga ilus ja mõnus koht surfaritele.

Marek sai 7m2 lohega ikkagi päeva kirja ja Tarmo ja Linda uue kogemuse, naerda saime enda üle kõik ja mitte vähe.

Mulle tuli jälle meelde, miks ma seda lohesurfi nii armastama hakkasin .

Keenia surfireis. 5.jaanuar

Kirjutatud 04/02/2018

Keenia surfireis. 5.jaanuar

Magan öösel vaid paar tundi. Närv on sees, pole mitu aastat üksi nii kaugele reisinud. Pabistan peamiselt sellepärast, et kas saan hakkama suure surfipagasiga.

Tegelikult kulgeb kõik väga ladusalt. Tallinn-Frankfurdi lennul magan ja Frankfurt-Nairobi lennul loen raamatut. Raamat on nii haarav, et ma ei telli veini ega pane kaheksatunnise lennu ajal isegi TV-d tööle.

Enne passikontrolli tabab mind küll ebameeldiv üllatus, märkan alles nüüd, et väljaprinditud e-viisal on reisi alguseks märgitud 6.jaanuar. Aga täna on ju 5.jaanuar. Õnneks on elu  õpetanud, et vahel on parem vait olla kui rääkida. Endal põlved nõrgad, ulatan passi koos viisapaberiga tollitöötajale ja sel ajal kui ma sõrmejälje näidiseid annan, viskab tema viisapaberi ühte paberihunnikusse, viskab pilgu mu passi, vaatab mulle otsa ja ulatab passi tagasi ja soovib head teed.

Nairobis hotelli jõudes, veendun, et kõik on nagu eelmisel aastal… ka aukudega baldahiinivõrk. Piserdan end sääsemürgiga kokku ja heidan voodisse. Malaariatablette ma sel aastal kaasa pole võtnud. Magan kui beebi ja ärkan paar minutit enne kella. Hommikusöögiks tellin paar samosat ja piimaga kohvi. Tuuakse kuum piim ja pakk lahustuvat kohvi. OK, lennujaamas on päris kohv, ei lase ma tujul langeda.

Malindis olen juba kell 11 ja pool tundi hiljem olen villas, millest saab mu kodu kaheks järgmiseks kuuks. Tuul puhub, sooja on 30 kraadi varjus ja ma kavatsen seda vägagi nautida.

Stroomi Jõulusurf

Kirjutatud 22/12/2017

Stroomi surf

Ei ole veel asju kokku pakkinud Keenia reisi oodates. Pigem tekkis täna merel mõte, et miks ma üldse nii kaugele peaks sõitma, kui kodus ka terve talve surfata saab.

Vahepeal on neli sõidupäeva olnud, kolm väga head ja üks nooo…  Tegelikult selle ühe päästis ka päikesepaisteline ilm ja väga ägedad lained. Selliseid laineid polegi varem Stroomis näinud, võiks isegi öelda swell… Kuskil merel oli tohutu tuul, aga randa jõudis vaid suur laine.

Pärnu sõidupäevad olid mõnusad. Ühe võlgnen Tanelile ja Ilonale. Hommikul aknast välja vaadates liikus minu mõte küll Harku suusaradadele, sadas ilusat laia valget lund… Aga Ilona ja Tanel olid kindlad, et selleks ajaks, kui me Pärnusse jõuame, on lumi sulanud ja tuul puhub edelast. Täpselt nii oligi. Kuigi „stardipakk“ oli jääs, saime mõnusa surfipäeva kirja. Pärnus on alati äge!

Teine Pärnu surfipäev oli Reigo, Kai ja Ahtoga. Tuul oli luks, seltskond veel parem! Tänud ka Erkkile, riideid on ikka palju parem vahetada surfiklubis kui autos.

Tänane Stroomi oli meeldiv üllatus ja selle eest on vastutav Õnnekas. Ma olen vana hea windguru ise juba windy.com vastu vahetanud ja oleksingi tänase tuule maha maganud… Õnneks Õnnekas mitte.

Tuult oli 10 m/s ringis ja merel kolm naist, Liisi, Õnnekas, mina. Luksus kuubis! Armas oli ka Martinit üle pika aja näha ja suured tänud piltide eest!

Jõulusurfi ootel :)

Ahjaa, kõik on rohkem kui oodatud 24.detsember Jõulusurfile Stroomi Surfiklubisse, kes vette ei taha minna, sellele pakun hõõgveini ja annan kaamera ;)

Lohesurfi koolitus Keenias

Kirjutatud 11/12/2017

Stroomi Surfiklubi kolib selleks talveks Keeniasse, Watamule. Kui soovid õppida lohesurfi parimates võimalikes tingimustes, siis võta ühendust juba täna kristi@kiteboarding.ee

Lohesurfi koolitused toimuvad Turtle Bay rannas, kus tingimused õppimiseks on perfektsed, õhk ja vesi keskmiselt 28 kraadi, tuul ühtlane, valdav tuule kiirus 8-10m/s, valge liivarand, sile vesi.

Koolituse hinnaks 50 EUR/h. Paketi hind kokkuleppel.

Kui soovid infot majutuse ja lennupiletite osas või muud infot Watamu kohta, kirjuta kristi@kiteboarding.ee

6.detsember, Stroomi

Kirjutatud 08/12/2017

Väga luks päev oli, tuul 10+ m/s ja 9m2 Bandit.  Äge oli näha, et mees- ja naisenergia merel täiega tasakaalus. Ilona, mina, Kai ning Marek, Indrek ja Andres. Kuna aknast vaadates tundus ilm kohutav, siis olin vaimu valmis pannud ka selleks, et kui rannas ikka liiga külm on, tulen koju tagasi. Tegelikult ei olnud üldse külm ja oli väga mõnus jälle. Ühtlane loodetuul ja sile vesi ning päike paistis vahepeal tumedate pilvede vahelt nii lahedalt nagu keegi oleks merel ereda lambi süüdanud.

Sõitsime rohkem kui tund ja kõigil näod säramas kui maha tulime. Kui lohesid kokku pakkisin, tuli veel Tanel ja Indrek jäi  temaga koos vette hullama.

Ma ei tea, kas asi on mu uues lohes, aga lihtsalt ei saa küll sellest, juba ootan hullumoodi laupäeva, lubab head tuult Pärnusse!