Kuidas ma foilimist õppisin

Kirjutatud 06/07/2021


Ma olen alati arvanud, et foiliga sõitmine on megaraske ja ohtlik ja et seda ma küll isegi ei proovi kunagi. Viimasel ajal aga kõik mu lemmiksurfitsikid jagavad instas pilte ja klippe sellest, kuidas nad lohe või tiivaga foilivad ja isegi hüppavad ning kuna kaks vaba päeva oli ju Hiiumaal surfamise jaoks ammu planeeritud, aga lõpuks selgus, et tuult väga ei luba, siis mõtlesin, et midagi peab ju tegema ja laenasin naabersurfiklubist Kristiini käest LF foili ja Kalevi käest ostsin tiiva.

No Hiiumaal läks lõpuks nii, et oli muudki teha, kui surfata, aga tagasi Tallinnasse jõudes puhus Stroomis täpselt nii palju nagu alati, et päevitamiseks ebamugav, aga lohetamiseks vähe. Seega perfektne foili õppimise ilm. Kiivri panin päehe, kalipso selga,  Pets pani laua kokku, Kristiinilt sain mõned õpetussõnad ja olingi juba selle suure kolakaga vees.  Tuult oli 4-5m/s, lohe 12m2 North Reach. Hingasin sügavalt sisse, lükkasin esimese jala sträppi ja algaja õnne puhul sain kohe püsti ja mõned meetrid sõita. Kui laud veest välja tuli, hakkas natuke hirmus ja viskasin ise end vette, laua lükkasin koguaeg jalgadega eemale enda ette. Paremale õnnestus veel mõned korrad, vasakule tundus ulme. Peale tunnikest harjutamist, otsustasin, et olen väsinud ja pean ikka mõned videod ka ära vaatama enne kui uuesti proovin.

Kodus vaatasin videosid ja sain aru, et esimene suur viga oli see, et ma lauda jalgadega eemale viskan, just nii on suur tõenäosus  foiliga vastu nägu või liine saada.  Päris palju oli googlis pilte foiliga saadud vigastustest, mis mõjusid päris hirmutavalt. Aga samas, väljakutsed on mulle alati meeldinud ja vapper pole ju see, kes ei karda, vaid see, kes oma hirme ületab. Järgmisel päeval panin juba ise laua kokku, tuult oli ka natuke rohkem, kui eelmisel päeval ( 5-7m/s) ja oluliselt lihtsam oli lauale saada. Paremale poole õnnestus juba mitu pikemat triipu teha ja laud tuli ilusti veest välja ka, tunne oli kirjeldamatu. Pole ammu midagi nii ägedat kogenud.  Point on siin see, et lohe tuleb hästi kõrgel hoida, keha ka sirge ja raskus pigem esimesel jalal või võrdselt, keha raskust taha ei kalluta, nagu twintip lauaga nii harjunud oleme. Kui vasak pool tundus algul võimatu, siis mingil hetkel olin nii kaugel Rocca pool, et polnud valida, tuli hakata vasakule ka sõitma.  Kui esimene pikem triip ka vasakule tehtud, tuli meelde, kui kirjeldamatult hea tunne see oli, kui omal ajal esimesed triibud twintipiga tehtud sai. Tuli ka meelde see, kuidas ma nina arvutis kõikvõimalikke prognoose uurisin ja tuult ootasin, selle järgi Saaremaale, Hiiumaale, Pärnusse, Vääna ja lõpuks isegi Filipiinidele, Dominikaani, Kreekasse, Egiptusesse sõitsin.

Teise foilipäeva võisin igati õnnestunuks lugeda. Kolmas läks täiesti pekki, puhangulise tuulega ei saanud ma lauale isegi peale. Neljas kord oli Kersalus. Kuigi olin päev otsa Katariinal koolitanud, siis nii kripeldas, et sõitsin õhtul veel Kersalusse. Poole tee peal tuli meelde, et unustasin lohe pumba randa, sain Madisega kokku lepitud, et võtab selle kaasa ja kõik OK… kui Kersalus avastasin, et olen lohe ka randa jätnud. Ei tea küll, kes või mis mul nüüd pea nii segi on ajanud… Kiire kõne Kristiinile ja lohe oli päästetud. Õnneks foilimata ka ei jäänud, tänud Kennole, kes laenas mulle oma 9m2 Naishi ja sain jälle tunnikese harjutada ja juba päris korralikud vilega triibud.  Seekord siis juba uue North Sonariga. Pärast proovis Karro ka veel õnne, aga selleks ajaks oli tuul juba nii kukkunud, et nautimise asemel sai ta pool kilomeetrit lohe ja foiliga jalutada. Aga ilusa pildi sain tast vähemalt.

Nii ja viimane katsetus siis eile Katariinal. 10m2 North Pulse. Mõned pikemad sõidud sain, aga enamus aega kulus kõndimiseks, sest vesi on praegu nii madal, Katariinal palju kive ja koguaeg oli vaja otsida piisavalt sügavat kohta, et startida, nii mõnigi kord sõitsin end madalikule kinni ja tagusin jalgu vastu suuri põhjas olevaid kive.

Aga no see on tõesti supertunne, kui laud üles tõuseb ja veesahinat enam ei kuule. Naudin jälle iga hetke vees nagu siis kui kunagi alustasin lohesurfiga. Pikk tee on veel minna, aga kindlasti tahan varsti ka foili ja tiiba proovida. See suvi on fantastiline, jätkuks vaid tuult!P.S. Meil on nüüd surfiklubis ka täiesti algajatele mõeldud foil olemas ja seda saab meilt rentida.



Lumesurf

Kirjutatud 13/01/2021

Aastaid oodatud talv on lõpuks ka Tallinnasse jõudnud.  See on tõesti luksus,  aknast viimastel päevadel välja vaadates, tunnen päriselt elevust ja õnnetunnet  nagu väike laps.

Kokku olen  sel talvel juba saanud neli päeva lumesurfi ja 30km murdmaasuusaradu nautida , võiks öelda, et vist samapalju kui eelmise viie talvega kokku.

Üle aastate jälle lumelaua ja lohega liikuma saada, nõudis harjumist.  Aga tunnike lumel  ja varsti oli tunne  sama äge nagu vees, eriti äge on see veel, kui laua alt puuderlund viskab. Täna juba mõnes kohas  viskaski.

Kui keegi veel ei tea, mis see lumesurf on, siis see on lohesurf lumel ja liikuma saab lohe ja laua või suuskade abil.  Hüpata ja trikke teha saab ka, samamoodi nagu vees.  Lohesurfi õpingutega  on täiesti mõistlik alustada lumel, sest peale seda, kui lohe lennutamine  selgeks tehtud, saab lumel lauaga liikuma väiksema vaevaga, kui vees.

Aga kus siis sõita saab? Suur lage lumine väli, kus allatuult pole elektriliine ega muid ohtlikke takistusi, sobivad nii suured põllumaad (veendu, et sa ei riku kellegi vilja) kui ka suured korralikult jäätunud ja lumega kaetud järved. Tallinna lähistel head kohad on Jüris, Jõelähtmel, Maardu järv, Harku järv.

Ajaaa, üks väga mõnus eelis on lumel surfamisel veel surfamise ees. Kalipso selga panemine ja ära võtmine on vähemalt minu jaoks tuulise ning külma ilmaga kõige ebameeldivam osa lohetamises.  Lumesurfis tuled  kodust välja mäeriietega, pumpad lohe täis ja lähed sõitma. Pärast ei pea külma pärast kohe koju ka kiirustama, saad teiste surfaritega teed juua ja lobiseda ja nalja visata. Tänases olukorras, on see eriti luks, et kuskilgi kellegiga ohutult suhelda saab.

Nii, et kui veel ei oska, tasub lumelaud välja otsida ja end lumesurfi koolitusele  kirja panna. Lumelauaga sõitmise kogemus ei ole vajalik, aga tuleb kasuks küll.

Kolm tuulist päev Pärnus/North Reach

Kirjutatud 29/10/2020

Kolm tuulist päeva Pärnus/ North Reach

Esmaspäeval oli tuult 5-7m/s ja Erkki pakkus  13m2 Reach lohe. Mulle pole kunagi suured lohed meeldinud, aga kui juba Pärnus olin, siis tagasi ka ju ei hakanud sõitma.  See lohe oli meeldiv üllatus, isegi mõned hüpped tegin.

Teisipäev oli puhas luksus. Kõigepealt õpetasin Kerstit 12m2 North Reachiga. Tegi ilusad pikad triibud ja kui pärast kommentaari küsisin, siis ütles õnneliku ilmega, et veest tuleb nii lihtsalt välja.

Ilm oli fantastiline, tuul puhus 6-10m/s ja õhk oli soe. Vesi ka veel 10 kraadi ringis. Ja lohe, täiesti super, ma ei mäleta, et ma kunagi oleks 12m2 lohega tahtnud vees tundide viisi olla,  Reach on nii kerge ja kiire lohe, et ma ei saanud arugi, kuhu aeg lendas ja pidin veest välja minema, sest kohustused Tallinnas ootasid. 

Teisipäevane elamus oli nii luks, et  juba samal õhtul hakkasin otsima, kes minuga kolmapäeval ka Pärnusse tuleks. Aga päevad ei ole vennad, kuigi prognoos oli  parem kui eelmiseks päevaks ja kogenud sõitja jälgedes, võtsin ise ka entusiastlikult  9m2 lohe, siis nuh sõita sai, aga see sess ei saanud teisipäevasele ligilähedalegi. Vähemalt päike paistis, harjutasin väikeseid luupe ja kokkuvõttes oli äge, lisaks sain vana lubaduse ka täita, Aivol oli oktoobri alguses suur juubel ja kuna ma peole minna ei saanud, siis lubasin ta kohvikusse viia, #tehtud!

Nüüd ei jõua järgmist tuult ära oodata, järgmine kord võtaks õige suurusega lohe…

https://www.facebook.com/northkiteboarding/videos/364107678178659

Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Kirjutatud 07/10/2020
Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Kuna mul oli septembris puhkus ja tuult oli palju, sain surfata sama palju, kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Käisin paar korda oma lemmikspotis Häädekal, proovisin uusi lohesid, avastasin veel ühe maagilise ranna Eestimaal ja osalesin Samsungi reklaamis.

Kõigepealt Sõrvest. See on võimas paik, oled tõesti kui maailma lõpus. Kahtlemata on see maagiline paik ka lihtsalt looduses jalutajatele, aga merelt saad veel sügavamale sellesse ilusse. Laiu taga sõites näed, kuidas maa kahaneb ja lõpuks ära kaob ja natuke eemalt, kuidas ühel pool tuuline meri vahutab ja teisel pool on vesi kui peegel ja laud tõsti libiseb selles siledas vees nagu nuga läbi või. Hing tõsiselt puhkab. Värvilised lohed majaka taustal on nagu postkaardilt ja eriti vinge on pilt, kui majaka taustale jääb musta/valgega Core lohe (huvitav, kas sellepärast Saaremaal ongi see lohe nii popp?) Kagutuul oli toonud kogu mandri lohesurfarid  Saaremaale ja liiklus oli vees oluliselt tihedam, kui ma oleks soovinud, aga ühel hommikul tasus varane ärkamine ära, saime Mihkliga kaks tundi kahekesi päikest, tuult ja siledat vett nautida. Kuigi aegajalt on tore ka suurema seltskonnaga surfata, siis ikkagi eelistan alati  väikest seltskonda, sest siis tunnetan seda loodusega üks olemist palju paremini.

Samas oli äge see, et kagutuul oli kokku toonud mitmed Eesti parimad lohetajad ja nende trikke oli väga inspireeriv vaadata.

Üks asi nüüd veel, Sõrve ei sobi kindlasti väikeste kogemustega lohetajale (laht on väga suur, tuul off shore  ja maa, kus on vaid teravad kivid ja lehmad ja teed ei ole, tuleb vastu alles paari kilomeetri pärast). Veel tuleb kindlasti jälgida kalendrit,  osa aastast on vaid lindude päralt.Saaremaalt just tagasi, sain Teelelt telefonikõne, kas oleksin nõus ühes projektis osalema, mis puudutab lohesurfi. Mulle väljakutsed endiselt meeldivad ja ütlesin kohe “jaa”. Pärast, kui olin veel paar telefonikõne saanud ja sain aru, millega nõustusin, hakkasin juba põdema, aga kuna asjaga oli kiire, ei olnud mul ka taganemisteed.  Õnneks olen ma ka päriselus Samsungi fänn ja lohesurf teeb mind  õnnelikuks, siis näitlejameisterlikkust polnud vaja ja tulemus on siin;

Pärnu Surfimaraton

Kirjutatud 07/09/2020
Pärnu Surfimaraton

Pärnu Surfimaraton

Viimase aasta elutempo on nii kiire olnud, et pole aega olnud isegi postitada.  Töö, kool ja surfiklubi on kogu aja võtnud.

Sel aastal olen nii vähe surfata saanud, aga selle eest kõik need korrad on seda väärt olnud. Talvel kaks korda külmas vees (külm vesi ise juba on alati elamus omaette) ja mõned korrad suvel tugeva tuulega.  Hea osa selle juures on see, et kui nii vähe surfata saad, siis ongi iga kord puhas nauding.

Maratonist siis.  Megalahe, nii hästi pole mul kõik varem sujunudki. Liinid korras, start õigel ajal, õigest kohast, rada lihtne.  Ainult ise oleks võinud paremas vormis olla… Võibolla pingutasin laua ja lohe valikuga ka üle, sest prognoos oli väga kehvale tuulele, tegelikult puhus  hästi ja 12m2 lohe ja sõbra vana suur RRD laud jäid mulle veidi suureks.

Rada oli kokku 40km, kaks korda Lottemaale ja tagasi. Nagu juba öeldud, stardis sain ilusti minema, aga juba esimesel kilomeetril tundsin, et raske on.  Raske oli kõik need 40 km. Ja ilmselgelt pole mu võidutahe ka kuskile kadunud, otsustasin nüüd terve hooaja järgmiseks maratoniks treenida.

Väga äge oli stardis kohtuda ka Intsu ja Taho-Jaaaniga, mõlmad mu endised õpilased ja mõlemi üle võib uhke olla, tublid tulemused!

Võitjate nimed polnud ka kellelegi üllatuseks. Naistearvestuses Triina Trei ja meeste TT arvestuses Ranno Rumm. Palju õnne!

Tagasi Tallinna sõites olid jalad nii väsinud, et isegi jalga gaasipedaalil hoida oli raske, aga head emotsioonid kaaluvad selle kõik üles.

Nii ja nüüd ootan neljapäeva, lubab korralikku loodetuult!

Pärnu. Häädemeeste. Torm. Armastus

Kirjutatud 02/10/2019

Pärnu. Häädemeeste. Armastus

Surfiklubi uksed on nüüd kevadeni suletud ja mul on aega ise lohetada.  Eredamad hetked on Pärnu torm (puhanguti oli tuult 24m/s) ja kaks päeva Häädemeestel. Ma ei tea, kus ma seni olen elanud, paremat spotti Eestis ja võibolla terves maailmas on raske leida.

Pärnu torm oli vinge kogemus, kui inimestel soovitati siseruumides viibida, tuul oli prügikonteinerid pikali lammutanud  ja vesi oli surfiklubide uksest sisse tungimas, siis ekstreemsportlastel oli pidu. Kui kohale jõudsime, siis  istusin ikka 20 minutit autos ja mõtlesin, kas ma pean seda tegema. Vihma sadas ja meeletult külm tundus see ilm. Linda jalutas kohe Erkki juurde surfiklubisse, aga ma teadsin, et kui ilma kalipsota sinna jalutan, siis ma valin mugavustsoonis istumise ja klaassena taga teiste vaatamise… Panin kalipso selga, jalutasin randa, pumpasin lohe täis  ja läksin vette. Adrekas oli viimase piirini viidud. Tuul rapsis 14-22 m/s ja ei saaks öelda, et see väga nauditav oli, aga sõltlane nagu ma olen, naudin ma igasuguseid imelikke asju, üks neist on eneseületus. Sellise tuule ja 7m2 lohega ma varem sõitnud polnud, eriti veel nii, et keegi mul „kätt ei hoidnud“.  Mõned korrad proovisin ka hüpata, aga selle jaoks ikka jäi julgusest puudu. Midagi peab ju järgmisteks kordadeks ka jääma… Linda üle võin ka vaid uhkust tunda. Rõõm näha, et mu naisõpilastest saavad vinged surfitsikid!

Eilseks anti samasugune tormihoiatus ja Pärnu poole asusin teele suht suurte kõhklustega. Kuna tuulesuund tundus hästi sobivat Häädemeestele ja veel ahvatles see, et lohe üles laskmiseks on seal  rohkem ruumi kui Pärnu rannas. Olime seekord vaid kahekesi, mina ja  Riina (üks minu õpilane, kes sel suvel sõitma õppis) ja mulle tundus, et Häädemeeste lai rannaniit on meile kahele lohede üleslaskmiseks ohutum.

Valik oli 100% õnnestunud. Kuigi randa jalutada oli 800m kõva katsumust ja mingil hetkel ulatus vesi üle puusade ja tundus, et edasi saab vaid ujudes.  Kui me juba peaaegu kohal olime, siis mul korra küll tekkis mõte, mis saab siis kui ühtegi kuiva kohta pole, kus lohed täis pumbata ja asjad jätta, aga siis nägime kolme lohe vees ja kui nemad said, saame meie ka. Väike lapike maad ulatuski veest välja.

Kuna ma ikka veel oma 15m kõrgust ja 70km/h kiirust jahin, siis pumapsin 9m2 lohe täis. Päike paistis ja tänu sellele ei tundunud tuul ka liiga tugev. Siis aga tuli Kerli veest ja 7m2 lohegi näis üsna keeruline käsitleda, siis muutsin meelt ja pumapsin 7m2 lohe täis. Riina võttis 5m2.

Edasi oli puhas luksus, ma ei tea, kas ma olen ära unustanud, aga minu meelest sellist tugevat, aga samas ühtlast tuult , pole ma kusagil mujal kohanud, kui Sri Lankal korra elus. 15m kõrguseni on ikka veel  pikk tee minna, aga ma arvan, et olen nüüd veidi jälle lähemal. 7m2 lohega pole varem nii hästi end tundnud.

 

Riina on megatubli, sellest tormist ta veel päris jagu ei saanud, aga vähemalt proovis ja iga uus kogemus surfamas on kasulik.

Kuna mul jäi kripeldama 15m kõrgust  ja Riinal see, et ta korralikult sõita ei saanud, siis tegime plaani hommikul vara  Väänasse minna.

Ärkasin kell 5, Vääna tuul oli 4m/s. Und enam ei tulnud, joogasse ka ei läinud, passisin prognoose ja mõte liikus koguaeg 9m/s, puhangud 11m/s Pärnu poole. Kokku lepitult kirjutasin Riinale kell 7 messengeri. Vääna tuul näitas nüüd puhanguti 20m/s… Õnneks mainis ka Riina Pärnut ja kell 8.30 olime juba linnast väljas Pärnu maanteel.

Täna oli siis see superpäev, kui ma saan sellise emotsiooni, et tahaks jälle ainult ja ainult surfata.  Kui ma seal lauaga siledat vett päikesest sillerdaval peegelsiledal veel spreitasin, siis ma sain aru, miks ma juba kaks aastat üksi olen. Tavaliselt inimesed armastavad kedagi, aga mõnikord võib hoopis suur armastus olla midagi. Mõne aja võib, aga kaua ma tõenäoliselt ei suuda oma kirge surfi vastu kellegiga jagada.

Sookolli otsimas

Kirjutatud 23/08/2019

Kas seda suve üldse oligi? Rohkem nagu unenägu. Lohega vette olen umbes täpselt viis korda saanud. No tegelikult mõned korrad rohkem, kui õpetamised ka lugeda. Ja meeletus koguses aerusurfi. Õnneks on vähemalt, mida oodata, sügisesed Koovi tormituuled ja päikesetõusu surf El Gounas.

Õnneks on mul armas sõbranna Riina, kes mu vahetevahel ikka enne septembri teist teisipäeva Stroomi kioskist välja meelitab.  Kolmapäeva hilisõhtul käisimegi Riina, Eleri ja Edaga rabas ujumas. Päris müstiline kogemus oli, plaanisime minna päikeseloojangul, aga kuna ilm oli sombune, siis pidime ujuma ööpimeduses.  Alasti . Mingi suur elukas ujus seal veel ühes väiksemas järves, aga kahjuks silm ei seletanud pimedas, kas see oli karu või sookoll… Riina teadis, et karud rabas ei käi, seega jääb üle sookoll .

Võiksin küll maal elada ja kuusevõrseid sügavkülma panna, mõtlesin seal laudteel tallates ja tänades mõttes neid inimesi, kes on viitsinud kirjutada projekte, et saada rahastust kilomeetrites laudtee ehitamisele.

Väga mõnus ja puhas tunne oli peale rabajärves suplemist, ei raatsinud pesemagi minna järgmisel hommikul.

Ootan juba järgmist korda. Alati ei peagi surfama, et head emotsiooni  saada…

SUP matk Rummu karjääris

Kirjutatud 13/04/2019

Stroomi Surfiklubi uued lauad

Pidin täna Piritale SUP matka minema tegema, aga kliendid hüppasid viimasel minutil alt ja otsustasid hoopis ATV matkale minna. Väga kurvaks see ei teinud, sest mõtlesin juba eile, et hullult tahaks kuskile uude ja huvitavasse kohta SUP lauaga aerutama minna.  Viimane kord Soomaal oli nii äge…

Looduses on alati mõnus, isegi siis kui puud on veel raagus, on juba kevadet hästi tunda. Eriti äge on kuskil vaikses kohas  väikese seltskonnaga matkata. Muidugi väike vahe on, kas viis või viisteist kraadi sooja väljas, aga sinna ma veel jõuan.

Rummus leidsime üllatavalt kiiresti õige teeotsa ja pärast kümmet minutit hirmu, kas sõidan põhja kinni või  mitte, olimegi õiges kohas. Tegelikult me ei oleks teadnud, et oleme õiges kohas, kui seal kaks kena sukeldujat juba ees poleks olnud. Nende käest kuulsimegi, et Rummu karjäär on nurga taga. Ja et vesi on juba ju nii soe…

Alati rõõmus Riina

Elevus oli sees, päikest oli ka loota, kiiresti pumpasime lauad täis, tegime paar insta klõpsu ja läksime vette. Kui ma riideid vahetades avastasin, et kalipso jalaosad veel niisked on, siis tuli välja, et sellest pole midagi, sest Rummu pole Pirita, kus paadisillalt kuiva jalaga lauale ja tagasi saad. Tuul oli üsna tugev ja puhus tagant. Varemeteni sõit oli puhas rõõm. Riina küll mainis, et oi, tagasi on meil raske tulla, aga kuna uusi kohti avastada on alati nii lahe, siis oli mul sellest täitsa ükskõik.

Riina ja killuke päikest värvis vee hetkega roheliseks

Karjäär juba paistis, oodatud päike kahjuks mitte. Sellegipoolest olime vaimustunud ja kuigi piltidelt nii palju nähtud, on ikkagi enda kogemus palju ehedam. Mingil hetkel muutus liiva värv karjääris kuldseks ja vesi selle juures türkiissiniseks. Päike oli välja tulnud. Nautisime seda täiega ja uudistasime varemete vahel SUP laudadel ringi. Me oleme Riinaga mõlemad veevalajad ja mõlemad veehullud. Tõesti, ma ei tunne end kuskil paremini kui vees, olgu see kolm või kolmkümmend kraadi, naudin ikka täiega.

Mina, veel polnud külm

Päikest kahjuks kauaks ei jätkunud ja ma valetaksin, kui ütleks, et meil oli ikka soe. Ei olnud ja tuul ka järgi ei andnud. Põrgulikult külm on see põhjatuul… Tagasisõit oli kõike muud kui mõnus. Kuigi kalipsod on tänapäeval soojad ja kehal tõesti isegi 5 kraadises õhutemperatuuris veel OK, siis käed on ikkagi nõrk lüli. Poole tee peal tekkis korra tunne, et ma lihtsalt ei suuda enam, kätel oli nii neetult külm. Tundus,et ka Riina pani kogu oma energia aerutamisse, sest terve tagasitee vahetasime  vaid paar lauset.  Kui lõpuks õige kaljunukk paistis, siis oli kergendus suur.

#dontbesofake

Kui veest välja ja lõikava tuule eest orgu peitu sain, siis hakkas veri kätesse tagasi tulema ja see on väljakannatamatult  valus. Ilma liialdamata  oigasin kõveras, kui kuulsin juba Riina rõõmsat häält, et no kas nii hapu näoga siis võiduka lõpu pilt. See ajas naerma, võtsin end korraks kokku ja juuresolevalt pildilt on näha kui hästi, me naised, oskame oma tundeid  näidelda.

Tegelikult on veel praegugi klaviatuuril toksides sõrmeotsad hellad. Võiks küsida, miks seda siis vaja teha on, aga see tunne ja energia, mis veest saab, on seda väärt. Ja ausalt, eelmistel  väga nauditavatel SUP matkadel Pirital ja Soomaal oli õhutemperatuur tugevalt üle kümne kraadi.

Ootan juba järgmist korda ja natukene soojemat ilma palun!

Surfihooaja avamine

Kirjutatud 28/02/2019

Surfihooaja avamine vees

Ilmad on juba nii kevadised. Oleme Kaiga terve talve ennast talisuplusega  varaseks surfihooajaks ette valmistanud.  Esmaspäev tundus täpselt õige päev surfihooaega alustada. Päike paistis, sooja oli 5 kraadi, tuul 10m/s.

Kui Stroomi Surfiklubi juurde jõudsime oli pettumus üsna suur.  Vähemalt sada meetrit jäist välja ja enne vett veel jääpank. Ma olin küll optimistlik ja arvasin, et saame hakkama, aga kui mõlemad läbi jää põlvini vette vajusime, siis otsustasime surfihooaja alustamiseks parema ranna otsida.

Kakumäe oli perfektne. Enne sügavat vett oli küll samuti jääpank, aga enne seda madal ja sile vesi. Kui me veel kahekesi seal oleks mõtlema jäänud, kas ja mis, siis õnneks Amper juba tegutses rannal ja see andis kõvasti motivatsiooni. Algul pumpasin 12m2 lohe täis, aga kui selle külge panin, ei saanudki aru, kas olen ise liiga väike või on tuul liiga tugev, igatahes vahetasime 12m2 Banditi 9m2 vastu ja see sobis ideaalselt.

Kai ja Amper nautisid ka jäises vees surfamist näod naerul. Kui nüüd keegi muigab, et mis näod naerul, et külm, siis õige varustusega ei ole külm. Kalipsod ja muu sinna juurde kuuluv läheb iga aastaga aina paremaks. Surfihooaeg vees võib kesta aastaringselt.

Surfihooaja alustamise puhul tegime rannas väikese pikniku, sõime kooki ja jõime teed.

Päike paistis ja vesi sillerdas, natuke vürtsi lisasid jääkamakad, mida tuul ja päike jääpangast lahti murdsid, aga isegi see ei häirinud, sest esimest korda vees on alati nii mõnus! Reisida on äge, aga kõige ägedam kodus surfata.  Ootan juba Saaremaa tuuli, et mõneks päevaks sinna põgeneda.

Looduslik antidepressant, talisuplus

Kirjutatud 11/12/2018

Veel üks looduslik antidepressant. Talisuplus

Inna Vladimirskaja

Juba mitu hooaega vaatan kadedalt teiste ägedaid pilte talisuplusest ja isegi –ujumisest, aga ise pole julgenud proovida. Surfata sai viimases El Gouna laagris ka vähe, tagasi tulles ootasid tühi kodu, hallid ilmad, lühikesed päevad, masendus hakkas uksest sisse trügima. Pühapäeval helistasin õele, et teeme ära selle hulluse.

Nõmmele jõudsime, siis minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli, et me polnud seal ainsad spordikeskuse külastajad. Kuigi maa oli linnas must ja isegi lörtsi sadas, siis Nõmmel oli suusarada avatud ja päris palju rahvast seda nautimas.

Tünnid aurasid basseinide ääres. Ahvatlev oli küll mõelda, et äkki enne tünni ja siis külma vette, aga olin kuskilt kuulnud, et siis ei saa õiget talisupleja tunnet. Vihm, jääkirmetisega kaetud basseinid, pered, kes lastega suusatasid, suurte klaasseintega rahvast täis jõusaal, tundsime end üsna tobedalt. Õnneks on mul õde hea suhtleja, uuris administraatori käest, et kuidas  talisuplejad toimetavad Nõmmel. Mees oli väga vastutulelik, näitas, kus saab riideid vahetada, tutvustas, et 1,5 EUR eest saab kuuma dushi all käia ja natuke rohkema raha eest sauna ja tünnisauna. Vähemalt see kohmetus kadus, hirm protsessi enda ees muidugi jäi. Eleril oli juba talisupluse kogemus olemas ja ta oli päris rahulik. Kui me olime end paljaks koorinud ja basseinide poole hakkasime liikuma, märkasime õnneks üht prouat hommikumantliga, kes sirge sammuga basseini poole jalutas. Proua riputas rahulikult, isegi kuninglikult, oma hommikumantli tünnisauna juures asuvasse nagisse ja teatas, et me peame ootama, kuna tema läheb redelist ja tema redelist lahti ei lase… Seisime siis seal, Eleri oli taibanud plätud kaasa võtta, ma paljajalu. Kui proua peale kümneni lugemist välja tuli, siis oli mul juba nii külm, et kui seal poleks nii palju publikut olnud (üks kena naine oli veel saabunud), oleksin jalga lasknud. Aga nüüd tuli vette minna, uhh… Tegelikult polnudki nii hull, kõik kolm naist olid basseini ääres mulle  kaasa elamas ja julgustasid rahulikult hingama. Kuus korda hingasin, siis tundsin jalad on krampis ja jooksin sisse.  Suured tänud julgustamise eest, Eleri ja teised (nimesid kahjuks ei tea veel)!

Tunne, mis külmas vees suplemisest saab on ülimõnus. Nii mõnus, et ma olen nüüd kaks korda veel käinud. Ühe korra üksi ja teist korda armsa sõbranna Kaiga. Mul on ikka vedanud, et mul on nii lahedad inimesed mu ümber.

Kuigi tunne on super ja tuju on mul juba kolm päeva laes ning masendusest pole jälgegi, siis enne, kui proovid, tee veidi uurimistööd, mõne tervisliku seisukorra puhul see siiski ei sobi.