Surfihooaja avamine

Kirjutatud 28/02/2019

Surfihooaja avamine vees

Ilmad on juba nii kevadised. Oleme Kaiga terve talve ennast talisuplusega  varaseks surfihooajaks ette valmistanud.  Esmaspäev tundus täpselt õige päev surfihooaega alustada. Päike paistis, sooja oli 5 kraadi, tuul 10m/s.

Kui Stroomi Surfiklubi juurde jõudsime oli pettumus üsna suur.  Vähemalt sada meetrit jäist välja ja enne vett veel jääpank. Ma olin küll optimistlik ja arvasin, et saame hakkama, aga kui mõlemad läbi jää põlvini vette vajusime, siis otsustasime surfihooaja alustamiseks parema ranna otsida.

Kakumäe oli perfektne. Enne sügavat vett oli küll samuti jääpank, aga enne seda madal ja sile vesi. Kui me veel kahekesi seal oleks mõtlema jäänud, kas ja mis, siis õnneks Amper juba tegutses rannal ja see andis kõvasti motivatsiooni. Algul pumpasin 12m2 lohe täis, aga kui selle külge panin, ei saanudki aru, kas olen ise liiga väike või on tuul liiga tugev, igatahes vahetasime 12m2 Banditi 9m2 vastu ja see sobis ideaalselt.

Kai ja Amper nautisid ka jäises vees surfamist näod naerul. Kui nüüd keegi muigab, et mis näod naerul, et külm, siis õige varustusega ei ole külm. Kalipsod ja muu sinna juurde kuuluv läheb iga aastaga aina paremaks. Surfihooaeg vees võib kesta aastaringselt.

Surfihooaja alustamise puhul tegime rannas väikese pikniku, sõime kooki ja jõime teed.

Päike paistis ja vesi sillerdas, natuke vürtsi lisasid jääkamakad, mida tuul ja päike jääpangast lahti murdsid, aga isegi see ei häirinud, sest esimest korda vees on alati nii mõnus! Reisida on äge, aga kõige ägedam kodus surfata.  Ootan juba Saaremaa tuuli, et mõneks päevaks sinna põgeneda.

Kristi reisiblogi. London. York

Kirjutatud 19/02/2019

Kristi reisiblogi. London.York

Surfiga ei ole sel postitusel muud pistmist, kui et terve Inglismaa reisi saatis mind lõikav jäine tuul ja Victoria Stationis nägin üht surfilauaga meest.

Inglismaale ei oleks ma vist kunagi sattunud, kui Elina seal ei õpiks. Kliima tundus kohutav, ilm hall, kogu see kuningriigi teema  jabur ja arhitektuur ka piltidel muljet ei avaldanud.  Nüüd kui käidud, loen raamatut  Camillast ja kuningaperest ja mõtlen, milline stiil ja elegantsus seal maal valitseb ja tegelikult on isegi äge, et nad oma traditsioone seal nii aus hoiavad. Londonis vaatsin neid maju, mis piltidel mulle kunagi erilist muljet pole avaldanud,  silmad üllatusest pärani nagu väike laps. Nii elegantsed ja samas võimsad. Lossid, muuseumid ja moodne arhitektuur, kõik oli muljetavaldav.

Reis algas päris ehmatavalt.  Lennuk oli juba peaaegu maandunud, kui järsku uuesti kiiresti tõusma hakkas. Maandudes lennukitiivad loperdasid kahtlaselt, et mul tuli meelde video sellest, kuidas Poola tähtsaid riigitegelasi vedav lennuk Venemaal maandudes puud endaga kaasa võttis. Paar minutit oli terve lennukitäis inimesi tardunud, seejärel piloot teatas, et tuul on nii tugev, et me ei saa maanduda ja peame ootama kuni ilm paremaks läheb. No ega see edaspidi õhus oldud aeg  mugav ei olnud, lubasin isegi endale, et kui ika eluga maandume, siis pisiasjade pärast enam kunagi ei muretse.

Järgmiseks selgus, et buss, millega pidin Stevenage` i sõitma, on ummikus. Kiiresti helistasin Elinale, et uurida välja kas mõistlikum on võtta takso või osta uus rongipilet  Stevenage`ist  Yorki. Esimene variant oli soodsam, taksosõit läks mulle maksma 50 naela.

York`i katedraal

York oma uhke linnamüüriga, on väga ilus linn. Roomlaste pool rajatud ja hiljem viikingite poolt vallutatud ning nende pealinnaks olnud linn on tänu oma huvitavale ajaloole inglaste armastatud turismi sihtkoht. Kohvikud ja poed on seal väga armsad ja stiilsed. Suur üllatus oli, et ühes populaarses hommikusöögi kohvikus tuli koha saamiseks õues järjekorras seista, aga seda huvitavamaks see asja tegi ning ma juba põhimõtteliselt tahtsin näha kohvikut, kus tuleb tänapäeval veel järjekorras seista.  Toidud ja miljöö olid seda külma tuule käes ootamist väärt.  Yorki külastades tuleb muidugi arvestada ka keskmisest kallimate hindadega.

York on väga vana linn ja selle kitsad tänavad ilusad. Kõige vingema mulje jättis mulle linnamüüril kõndimine. Müüri on kolm kilomeetrit ja sellelt avaneb vaade nii linnale kui selle ümber asuvatele parkidele. Nüüd ma saan aru, miks Inglismaal jooksmine nii populaarne  on, nii Londonis kui Yorkis nägin koguaeg  jooksjaid. Selliste võimalustega ilusates parkides  joosta,  võiks minustki maratonijooksja saada. Kõige suurem üllatus kogu Inglismaa reisi ajal oli siiski see, et pooled inimestest kandsid vaatamata külmale tuulele ja mõnele soojakraadidele väga õhukesi riideid. Kui mina külmetasin mantlis, kaks meetrit salli kaelas, siis naised linnatänavatel olid miniseelikutes, mõnel polnud sukkigi jalas, mehed lausa T-särkides. Jooksajtest ma ei räägigi, need jooksid peaaegu kõik lühikeste pükstega. Camilla raamatust loen, et isegi prints Charles pidi internaatkoolis iga ilmaga hommikuti lühikestes pükstes jooksma. Ju siis kuulub see sealmaal kasvatuse hulka veel praegugi paljudel.

York on tänapäeval kuulus veel oma ülikooli poolest. Ülikool ise jättis väga uhke mulje, ehitatud ühe Euroopa suurima tehisjärve ümber (või siis vastupidi). Mul on tõsiselt hea meel, et Elina nii heas koolis õppida saab.

Mis mulje London jättis, sellest ma juba kirjutasin alguses.  Tegelikult olin ma seal vaid kaks päeva, aga juba jõudsin armuda.

Armastus esimesest pilgust, Tower Bridge

Esimesel päeval käisime Elinaga koos Camden Marketis, see on midagi meie Telliskivi loomelinnaku taolist, palju noortemoodi, tänavatoitu ja värviliste juustega väljakutsuvalt riietatud kodanikke.  Õhtul jalutasime Tower Bridge`i juures jõe ääres. See on vapustavalt ilus koht. Seal jõe ääres ma ka võiksin igal hommikul joosta.

Elina läks kooli tagasi ja järgmisel päeval seiklesin Londonis üksi ja kuna mu telefoni laadija andis  otsad, siis pidin vahelduseks oma olematut orienteerumisvõimet kasutama. Tegelikult on Londonis väga lihtne liigelda, metroo sõidab kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse ja pileti saab osta tavalise Swedbanki viipekaardiga.

Kuna mu aeg oli väga limiteeritud, siis otsustasin, et käin Sky Gardenis,  jalutan Toweri lossi juures (tõeliselt uhke) ja siis sõidan lihtsalt suvalisse metroo peatusesse ja vaatan, mis seal vaadata.

Sky Garden on äge koht, kuhu sissepääs on tasuta ja kus avaneb vaade kogu linnale. Aias on mitu kohvikut ja suured chillialad, kus palju armastajaid juba hommikul suudlemise selfisid teevad. Mul vist vedas, jõudsin sinna hommikul 10 paiku ja pidin järjekorras seisma vaid paar minutit, kui ma alla tulin, oli järjekord juba väga pikk, seega soovitan ka Londonis vara ärgata.

Monumendi metroopeatuses uurisin liine ja peatusi ja otsustasin South Kensingtoni peatuse kasuks. Fantastiline, nägin palju rohkem kui lootsin. Kõigepealt Natural History Museum, uskumatu, milline hoone,  ma ei teagi, kas rohkem väärt on see muuseum kui ehitis või eksponaadid, aga ma olin sõnatu.  Kuna ma algul ei osanud kuhugi minna ja silma jäi suur 2018 aasta loodusfotode konkursi  võidutööde näitus, siis astusin esimesena sinna. Pileti eest tuli küll 15 naela välja käia, aga fotod olid tõesti sellised, et panevad mõtlema kui imeline ja võimas  on loodus ja kui väikesed on tegelikult inimesed.

Muuseumisse võib ära kaduda, nii huvitav on seal… Mulle avaldas kõige rohkem muljet punane osa, kus oli maavärinate ja vulkaanide teke sõna otseses mõttes puust ja punaseks tehtud ja kus oli seletatud võimalik universumi tekkimine, päikesesüsteem, planeedid, loodusnähtused.

Kui ma lõpuks muuseumist välja astusin, oli kell juba nii palju, et algse plaani järgi pidin juba hakkama Lutonisse sõitma, aga mõtlesin kuskil kohvikus enne hilist lõunat süüa.  Teele jäi ahvatluseks veel Victoria ja Alberti muuseum, suur kiusatus oli sinna ka sisse astuda, aga kõht oli tühi ja jalutasin edasi. Kohvikuid oli nüüd terve tänav täis ja kõik olid omanäolised, oli uhkemaid ja lihtsamaid. Valisin  sellise, mis polnud liiga peen ja kus istus palju inimesi. Kui hindu nägin, sain aru ka, miks see koht nii populaarne on, suure baguette`i  eest küsiti vaid  3,5 naela. Valikus oli kõike, juustud, kalad, salaamid jne.  Võileib oli väga hea, värske ja eriti meeldis mulle, et seal vahel oli ka värskeid maitsetaimi. Kohv oli samuti hea, nii et kui kiiret ja soodsat kehakinnitust Inglismaal vaja, siis Pret on kindel valik. Meeldivaks üllatuseks oli see ka lennujaamas olemas ja hommikusöögiks sain ka veel ühe värske ja maitsva baguette`i cheddariga.

Viimasel päeval oli Londonis juba päris kevad. Hull tuul oli järgi andnud ja päike paistis, otsustasin veel veidi ringi vaadata. Läksin sildi järgi, mis näitas Hyde park`i. Teele jäi kuulus Harrodsi kaubamaja, mille kuulsad vaateaknad olid küll just kahjuks tellingutega kaetud. Ju annavad enne kevadhooaega majale lihvi.

Hyde park on väga suur park, kuigi ma arvan, et olin selleks ajaks juba 30 000 sammu teinud, tahtsin juba Diana auks ehitatud purskkaevu näha, jalad ja selg täiesti väsinud, jõudsin kohale, aga see, kas see oli seda väärt või mitte, jäägu juba igaühe enda avastada.

Nüüd oli kindel plaan hakata Lutoni poole sõitma, aga jälle jäi teele jäi  Victoria ja Alberti muuseum… See oli nii uhke hoone, et ma ikkagi pidin sisse minema. Muuseumites piletit pole, aga kuna ma liikusin ringi seljakoti ja käsipagasi kohvriga, siis need tuli ära anda garderoobi ja mõlemis muuseumis küsiti selle eest 5 naela. Selle üle oli ainult hea meel, puhas rõõm oli mõneks ajaks kohvrist vabaneda. Kahju, et ma kohe ei tulnud selle peale, et see kohver kohe hommikul kuhugi muuseumi anda ja alles õhtul ära võtta ta, selle asemel, et kohvrile ka poolt Londoni tutvustada.

Tegelikult selle muuseumi ma rohkem jalutasin läbi, hallid ise olid vaatamisväärsused. Kõige rohkem süvenesin moeajaloo osas, kus oli välja pandud ka Diori näitus, aga see osutus nii populaarseks, et selleks päevaks, kui ma seal olin, olid piletid juba välja müüdud.

Muuseumis oli ka üks väga luksulik kohvik elava muusikaga.  Sattusin sinna just kellaviietee ajaks, aga kohvisõltlasena, tellisin kahjuks kogemata vaid cappuccino ja porgandi pistaatsia koogi. Pärast vaatsin küll, et enamus kohviku külalisi jõi teed piimaga, aga eks siis järgmine kord.  Teed soovitan Inglismaal ka teepoest osta, kuna nad on ise kõvad teejoojad, siis petta  ei saa. Sain kunagi Sri Lankalt ühe väga hea rohelise tee (Gunpowder) ja Eestis olen küll samanimelist ostnud, aga kunagi pole see olnud sama maitsega. See, mis ma nüüd Inglismaalt ostsin, on lõpuks sama.

Väljas oli juba pime ja mu saapad tundusid  kaks numbrit väiksemad kui hommikul, seega oli nüüd viimane pingutus, leida buss ja sõita Lutonisse. Kuna mu lend oli varahommikul, siis broneerisin hotelli Lutoni linna(ekslikult arvates, et see on piskike linnake).

Sõisin Victoria stationisse, päris täpselt ei teadnud ka, kas Lutonisse on mõistlik sõita rongi või bussiga, piletikassas selgus, et siiski bussiga, aga bussipeatus on 10 min tee kaugusel. Uhh, milline kergendus oli, kui järsku märkasin tee ääres seismas busse, siltidega London-Luton Airport-Luton. Teadsin, et bussid sõidavad küll lennujaama, aga kuidas ma sealt edasi saan, oli veel selgusetu.

Viimane üllatus tabas mind siis kui Luton paistma hakkas. Väikelinnast on asi kaugel, tulede järgi juba nägin, et olen sattunud suurlinna.  Kui bussijaamast jälle liikuma hakkasin, oleksin kindlasti pidanud takso võtma. Kuna broneerides, olin just arvestanud, et 10 min bussijaamast on paras jalutuskäik, siis hakkasin liikuma oma telefoni salvestatud juhiste järgi (2% akut, eksimisruumi polnud palju). Keskväljaku leidsin üsna lihtsalt, ja üsna ilus tundus, aga mida rohkem hotelli poole jalutasin, seda kõhedam tunne tekkis. Tegelikult polnud ma oma teel kohanud mitte ühtegi naist ega mitte ühtegi valget inimest. Poes, kus ma hambapasta ostsin, oli ka tööl mustanahaline. Ma ei liialda, aga kui veel 500m oli hotellini, siis oli küll selline tunne, et araablasevälimusega mehed, kes ristmikul vastu jalutasid, söövad mu silmadega ära.  Ma olen maailmas palju hullemates ja vaesemates paikades ringi liikunud, aga sellist hirmu polegi tundnud varem.  Üks asi on ringi liikuda nagu hipist surfar, teine asi mantli ja saabaste ja reisikohvriga. Aga ma blondiin tõesti ei osanud arvata isegi, et Inglismaal võiks selliseid getosid olla.  Kui ma hotelli uksekella lasin, siis see administraator  vaatas ka mind kui kummitust. Tõenäoliselt neil tihti üksikuid valgeid naisi ei peatu. Hotell ka väga turvatunnet ei pakkunud, aga õnneks olin nii väsinud, et kui voodisse kukkusin, siis ärkasin alles 3.30 ja 4.00 istusin juba taksosse, et lennujaama sõita.

Kui kellegil on kahtlust veel, kas Londonisse minna, siis kindlasti minna. Teha ja vaadata on seal palju, ma ise juba unistan sinna kolimisest . Võibolla lihtsalt uus ja huvitav, aga vähemalt praegu võttis ta mu südames juba aastaid esikohta hoidnud Roomalt koha.

 

Looduslik antidepressant, talisuplus

Kirjutatud 11/12/2018

Veel üks looduslik antidepressant. Talisuplus

Inna Vladimirskaja

Juba mitu hooaega vaatan kadedalt teiste ägedaid pilte talisuplusest ja isegi –ujumisest, aga ise pole julgenud proovida. Surfata sai viimases El Gouna laagris ka vähe, tagasi tulles ootasid tühi kodu, hallid ilmad, lühikesed päevad, masendus hakkas uksest sisse trügima. Pühapäeval helistasin õele, et teeme ära selle hulluse.

Nõmmele jõudsime, siis minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli, et me polnud seal ainsad spordikeskuse külastajad. Kuigi maa oli linnas must ja isegi lörtsi sadas, siis Nõmmel oli suusarada avatud ja päris palju rahvast seda nautimas.

Tünnid aurasid basseinide ääres. Ahvatlev oli küll mõelda, et äkki enne tünni ja siis külma vette, aga olin kuskilt kuulnud, et siis ei saa õiget talisupleja tunnet. Vihm, jääkirmetisega kaetud basseinid, pered, kes lastega suusatasid, suurte klaasseintega rahvast täis jõusaal, tundsime end üsna tobedalt. Õnneks on mul õde hea suhtleja, uuris administraatori käest, et kuidas  talisuplejad toimetavad Nõmmel. Mees oli väga vastutulelik, näitas, kus saab riideid vahetada, tutvustas, et 1,5 EUR eest saab kuuma dushi all käia ja natuke rohkema raha eest sauna ja tünnisauna. Vähemalt see kohmetus kadus, hirm protsessi enda ees muidugi jäi. Eleril oli juba talisupluse kogemus olemas ja ta oli päris rahulik. Kui me olime end paljaks koorinud ja basseinide poole hakkasime liikuma, märkasime õnneks üht prouat hommikumantliga, kes sirge sammuga basseini poole jalutas. Proua riputas rahulikult, isegi kuninglikult, oma hommikumantli tünnisauna juures asuvasse nagisse ja teatas, et me peame ootama, kuna tema läheb redelist ja tema redelist lahti ei lase… Seisime siis seal, Eleri oli taibanud plätud kaasa võtta, ma paljajalu. Kui proua peale kümneni lugemist välja tuli, siis oli mul juba nii külm, et kui seal poleks nii palju publikut olnud (üks kena naine oli veel saabunud), oleksin jalga lasknud. Aga nüüd tuli vette minna, uhh… Tegelikult polnudki nii hull, kõik kolm naist olid basseini ääres mulle  kaasa elamas ja julgustasid rahulikult hingama. Kuus korda hingasin, siis tundsin jalad on krampis ja jooksin sisse.  Suured tänud julgustamise eest, Eleri ja teised (nimesid kahjuks ei tea veel)!

Tunne, mis külmas vees suplemisest saab on ülimõnus. Nii mõnus, et ma olen nüüd kaks korda veel käinud. Ühe korra üksi ja teist korda armsa sõbranna Kaiga. Mul on ikka vedanud, et mul on nii lahedad inimesed mu ümber.

Kuigi tunne on super ja tuju on mul juba kolm päeva laes ning masendusest pole jälgegi, siis enne, kui proovid, tee veidi uurimistööd, mõne tervisliku seisukorra puhul see siiski ei sobi.

 

El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.

Kirjutatud 03/12/2018

El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.

Tawila saar asub El Gounast ainult 17 km kaugusel ja tingimused lohesurfiks on seal sarnased Brasiilia ja Venetsueela kuulsatele laguunidele. Konstantne maatuul puhub üle kõrbesaare ja vesi seetõttu peegelsile. Värvid nagu Kariibi mere saartel. Iga lohetaja unistus või mis?

Päev algas väga vara, kiire hommikusöök, 6.30 olime juba bussis ja 7.00 startisime sadamast Tawila poole. Paat oli päris ilus ja pakuti korralikku hommikusööki.  Kui startisime oli null m/s tuult ja vesi plekk. Alguses olid kõik elevil ja rõõmsad, aga mida tugevamaks tuul  ja kõrgemaks laine, seda vähem lobisemist oli kuulda. Umbes poole tee peal olid kõik vaiksed, mõni juba oksendas ja mõni hoidis reelingust  kinni ja vaatas otse ette. Mõni magas rahulikult all kajutis. Lobiseda polnud igatahes kellegiga. Ma isegi üllatusin, mul ei hakanud kohe paha ja algul isegi veidi nautisin seda kiikumist suurte lainete vahel. Kui lõpuks saar paistis, siis oli hea meel küll, sest ega see sõit luksus ka polnud.

Saarele, kus juba üks paaditäis lohetajaid surfas, viidi meid väikese kummipaadiga. Eriti meeldiv oli see, et algajate jaoks on saarel oma pisike laguun, keset saart. Kuna mul oli mitu algajat kaasas, siis sain kohe kergemalt hingata ja teadsin, et mul tuleb hea surfipäev. Meid oli kokku ikkagi 13 inimest ja vähemalt pooled neist ei osanud veel ülestuultki sõita, seega ühest kummipaadist poleks piisanud, et neid merelt kokku korjata.

Tuul oli tõesti ühtlane, vesi sile ja värvid maalilised. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen kõige ilusam koht, kus olen surfanud, sest lisaks erinevatele türkiissinistele, paistsid erinevad kõrbevärvid lähedal asuvalt saarelt.

Vahepeal käisin korra vaatamas, kuidas me algajatel läheb. Kõik olid kenasti merel ja tripi organiseerija valvas meid kõiki, nii laguunis sees kui väljas sõitjaid.

Lõunaks kaeti meile saarel väike laud, tegime kiire lõunasöögi ja uuesti kiiresti sõitma, sest päevad on Egiptuses lühikesed ja enne päikeseloojangut pidime sadamas tagasi olema.

Teist korda sõites tuul veidi vaibus ja mingil ajal hakkasin tundma, et süda on paha. Merehaigus vist jõudis kohale… Olime juba mitu tundi sõitnud ja viimase tunni vaatasin kaldal, kuidas kohalikud poisid trikke teevad.

Tagasisõit oli palju meeldivam. Pakuti korralikku lõunasööki, erinevad salatid, krevetid, liha, riis, pasta, kartulid. Süües läks aeg kiiresti ja süda ka enam pahaks kellegil ei läinud.

Väga äge tripp oli, tänud kõigile, kes kaasa tulid ja eriti suured tänud Keitile, kes meie reisist väga palju ilusaid pilte tegi. Piltide link;

https://drive.google.com/drive/folders/1Nvc4SVrVT-1_tKHZYoc-rtbv6M4Ulc8W?fbclid=IwAR3OZPrOeFybFlfVtVNalpSKpfaa5oCS7Q-ac2OorGe3NkLg0IoR_Ln7ujI

Järgmine kord tahaks saarel ka öö veeta, kahjuks on kohalikud võimud selle keelanud, aga uurisin juba maad, võib-olla saab öö veeta samasugusel saarel, aga veidi kaugemal El Gounast.

 

Egiptus. Kairo. Giza püramiidid

Kirjutatud 30/11/2018

Egiptus, Kairo, Giza püramiidid

Kümnes kord Egiptuses, aga püramiidide juurde pole seni jõudnud.  El Gounast Kairosse on ca 500 km ja see pikk maa on alati pidurit tõmmanud. Kuna see reis oli kõikidest Egiptuse reisidest kõige tuulevaesem, vaba aega oli palju, siis otsustasime pika bussisõidu lõpuks ette võtta. Ausalt, ettevõtmine oli vaeva väärt.

Rentisime neljakesi väikese bussi koos bussijuhiga ja sõit algas juba 2.30 öösel. Mõni kavalam võttis kaasa padja ja teki ja magas kogu tee mugavalt. Kairos olime hommikul kell 8. Seal võtsime peale giidi, kes pidi meid lisaks püramiididele veel Egiptuse muuseumi viima. Mõtlesin algul, et giid teeb nalja kui hispaania keeles rääkima hakkas, aga tegelikult oligi meile ekslikult hispaania keelt rääkiv giid tellitud. No võib-olla polnudki see nii ekslik, sest hinda kokku leppides, viskasin nalja, et soovime eesti keelset giidi… Õnneks saime peale tunni aja pikkust tiirutamist Kairos uue giidi ja päev oli päästetud.

Muuseum asus peaaegu Niiluse ääres, saime veidi ka kuulsa jõe ääres jalutada. Muuseum ise oli nagu muuseumid ikka, väga vanad ehted, kirstud, tööriistad, tähtsate meeste ja naiste kujud. Kõige müstilisem oli vaaraode hauakamber, kus hoitakse ehtsaid muumiaid. Piia ja Ott käisid neid vaatamas.  Ma ise olen niipalju ebausklik, et otsustasin needuse vältimiseks kambrisse mitte minna…

Muusumis sain ebatavaliselt suure tähelepanu osaliseks … Kuulasin giidi ja jäin korra mõtlikult pisikesi koolipoisse vaatama, kes endid koos vaaraode kujudega pildistasid. Mõtlesin, et issand kui tore, et nad oma ajaloo üle nii uhked on… Üks neist tuli, aga mind vastu vaadates ideele, miks pidistada vaaraod, kui saalis on veel huvitavam isend. Telefonid anti järjest mu kätte ja paluti pilti teha,  klõpsisin neid fotosid kivikujust ja poistest ja selleks hetkeks, kui giid ütles, et nad tahavad ju minuga fotot, olin ise ka seda mõistnud ja tundsin end päris kohmetuna. Aga üks pisike poiss oma selfie sai. Teised pidi giid eemale peletama. Poisid jooksid veel pikalt meil järgi, nüüd siis tean, mis tunne on olla Jennifer Aniston.

Ma ei seadnud endale mingeid ootusi, püramiidid on mulle alati müstiline mõistatus olnud ja samas olen tuttavatelt kuulnud, et vaadata pole seal muud, kui üks suur kivihunnik. Ma nii ei ütle. Aukartust äratav, müstiline, uhke, ilus, võimas on pigem need sõnad, millega püramiide iseloomustaksin. Miks nad tehti, kes nad tegi, kas nad on tehtud, et meile mingi sõnum saata, miks nende tipud on kohakuti Orioni vöö eredamate tähtedega, miks nende sees on nii palju käike, miks need käigud on nii madalad ja kuidas oli inimestel 4500 või rohkem aastat tagasi nii palju teadmisi, mis nende ehitamine nõuab? Need on küsimused, millele ma kunagi üritasin vastust leida, tänaseks olen mõistnud, et vastuseid ei leia, küll aga võib erinevate teooriate uurimisega end hulluks ajada. Kõige suuremas, Khufu püramiidis, käisime sees ka. Selle kohta võiks öelda, huvitav. Mööda kitsast tunnelit, millest suurem osa tuli kummargil käia, jõudsime ühte kambrisse, kus oli suur kirst ja  valvur, kus polnud õhku ja kus üks neegrinaine mediteeris. Tagasitulles kohtasime trepil pikka blondi meest, kes ütles puhtas eesti keeles; „uskumatu, eestlased.“ Seda me juba teame, et igas sadamas on üks eestlane, aga et ka igas püramiidis…

Sfinksi kuju juures ütles giid, et peaksin kõige kuulsama Egiptuse foto tegema. See foto on mul nüüd olemas, suudlen mehe mõistust ja lõvi jõudu.

Surfaritele kohaselt, et jäänud seiklus adrenaliini doosita. Kairo-Hurghada teel on üks kohvikute ja poodide keskus, kuhu turistid sööma-jooma-pissile viiakse. Mõtlesin peale seda peatust magama visata, aga millegipärast (vist sellepärast, et hauakambrisse sisse ei länud), võtsin hoopis kaks kohvi, ühe endale ja ühe bussijuhile. Aga kuna bussijuht jalutas juba kohvitops käes bussi poole, siis sai Tarmo tema kohvi endale. Tänu nendele kohvidele, me magama ei jäänudki ja kuna püramiidid olid meile muljet avaldanud, siis lobisesime neist, kui järsku Tarmo märkas, et buss keerab risti teele, hüüdis veel; „õuõu, mis see teeb!“. Ma ei tea ise ka, kuidas ma kohe taipasin bussijuhti õlgadest raputada, aga igatahes oli mees sügavalt magama jäänud ja keeras minu poole täiesti arusaamatu näoga. Õnneks buss jäi püsti. Bussijuht ise pani peale seda omal turvavöö kinni ja ülejäänud tee sõitis 90-100km/h. Meie jaoks olid need 2 tundi, mis veel sõita olid, muidugi väga pikad, sest valvasime pingsalt kordamööda bussijuhti ja kilomeetriposte. Piia ja Ott  magasid kui beebid ja kuulsid juhtunust alles El Gounas.

Mul on siiralt hea meel, et surfireisidel on alati lahe seltskond ja suured tänud Piiale, Ottile ja Tarmole, kes selle pika reisi Kairosse koos minuga ette võtsid!

 

Unistusi täide viib aeg

Kirjutatud 07/11/2018

Sügis oli väga ilus. Loodus imeilus ja värviline, tuul tugev. Käisime Lindaga mitu korda Saaremaal, armusime Koovi randa ja 22 pluss m/s hakkas juba normiks kujunema, kuni… Olime just uue plaani teinud jälle Koovile sõitma minna, kui ma ühel hommikul joogatunnis räiget valu seljas tundsin ja pärast seda enam kõige lihtsamaidki harjutusi teha ei saanud. Paar päeva kannatasin seljavalu ja ühel korral peaaegu, et minestasin poes. Kiirabi mõõtis kõik elutähtsad numbrid ära, midagi katastroofiliselt valesti polnud ja mõne aja pärast tundsin end nii hästi, et sõitsin ise koju, aga selg oli väga valus veel paar nädalat ja ma sain aru, et olen oma kehale liiga teinud ja võib-olla mitte ainult kehale… Nüüd ma siis mõne aja elasin tuulesõltlastele kaasa instagramis ja woo appis. Magasin ja sõin paksuks end, ostsin vitamiine ja lugesin. Päris palju oli aega ka elu üle järele mõelda.

Naistel on komme üle mõelda ja mina olen ülemõtlemise maailmameister. Haige olles jõudsin lõpuks järeldusele, et ma olen enda vastu  liiga karm ja kriitiline olnud. Ma heidan endale pidevalt  ette oma purunenud suhteid, oma kaootilisi ja vahel hullumeelseid valikuid, et ma ei tööta kontoris kaheksast viieni, et mul on kapis rohkem kalipsosid ja bikiine kui normaalsel naisel kleite ja pitspesu et mul on ainult üks laps, et ma ei ole selline nagu kõik teised inimesed. Aga miks? Ma olen küll elus teinud väga palju vigu, aga ma olen neist kõigist midagi õppinud ja need on minust teinud selle inimese, kes ma praegu olen. Olen ju tegelikult täpselt siin, kus ma olen alati tahtnud olla. Mul on maailma kõige ägedam hobi, ma reisin palju tänu tööle, mida ma jumaldan. Ma olen vaba tegema just seda, mida ma tahan teha ja millal ma tahan. Mul on maailma kõige ägedam tütar, kes õpib Inglismaal väga heas ülikoolis ja kellel on isa ja ema mõlemad natuke teistsugused kui ühiskond eeldab. Aga ta ise on meiega rahul ja see on peamine.

Kui ma tegin oma valikud, siis kaotasin  palju, aga unistusi täide viib aeg…ära peatu poolel teel. Ma ei oleks siis uneski julgenud loota, et olen siin, kus ma praegu olen. Ma naudin kõige rohkem maailmas looduses olemist, päikesetõusu ja päikeseloojangut, vett, külma või sooja, ookeani või järve, vahet pole, peaasi, et liiguksin lohe või SUP-i laual.

Täna külm ja kõle november Eestis, aga homme türkiissinine vesi, soe tuul ja värvilised lohed Egiptuses, ma armastan kõike seda ja luban ennast ka rohkem armastada edaspidi!

Sügistormid. Vääna, Pärnu, Stroomi, Saaremaa

Kirjutatud 01/10/2018

Sügistormid. Vääna, Pärnu, Stroomi, Saaremaa

Suvi oli täiuslik, täis päikest ja SUP surfi ning meeletult palju ilusaid päikeseloojanguid surfiklubi terrassil.  Algas juba mais ja lõppes täpselt kalendri järgi 22.septembril. Suve viimane päev oli üks ilusamaid surfipäevi, mida üldse mäletan. Tuult 8m/s, vesi ja õhk 22 kraadi või rohkemgi.

Vääna, 18 m/s

Aga kirjutama ei ajendanud mind üldsegi mitte see ilus suvi…  Sügis on alanud tormidega ja mina jälle lohesõltuvuses. Peale seda pikka ja kuuma suve, mõjuvad sügistuuled eriti mõnusalt. Umbes nagu peale kuuma sauna külm bassein.

Juba paar nädalat ärkan nii, et enne voodist tõusmist, võtan telefoni, vaatan üle kõik prognoosid ja elu dikteerib tuul.

Esimest sügisest tormituult nautisin Väänas. Müstiliselt ilus rand ja majakõrguste lainete vahel ei ole aega mitte ühegi tüütu mõtte jaoks, puhas nauding ja seda pikki tunde…

Järgmise tormiga sõitsin Pärnus, Pärnu on mulle millegipärast nagu kodurand, seal tunnen end tormituultega kindlamalt kui kuskil mujal ja hüppasin  ka oma senise kõrguse rekordi 11,1 m.

Stroomi 22m/s

Kolmanda tormi võtsin vastu oma päris kodurannas, Stroomis.  Jälle üks fantastiline päev, tuult oli puhanguti 22m/s. Tuul oli küll puhanguline,  aga seltskond parim, tuulesõltlased Linda, Tarmo, Indrek ja Mihkel möllasid ka mitmeid tunde vees. Puhkepauside ajal sai naerda, nii et kõht kõveras. Woo (seade, mis mõõdab hüpete kõrgust), on mulle kõvasti motivatsiooni andnud, tõenäoliselt ma ei oleks sellise tormiga neli korda vette tagasi läinud ja tund aega sõita suutnud, kui ma ei oleks endale püstitatud  15m kõrgust taga ajanud. Õnneks on veel pikk maa minna, parimaks kõrguseks sel päeval Stroomis jäi 9,8 m. Kuna 7m2 lohe sikutas vahepeal liiga kõvasti, siis õhtuks tulitas roiete all nagu oleks nuga saanud (pole küll seda tunnet tundnud, kirjelduste järgi pakun, et see võiks olla midagi sellist), aga see ei vähendanud positiivset emotsiooni, mis sellest päevast sain, parim päev läbi aegade Stroomis!

Saaremaa tühjad rannad

Kirsiks tordi peal on möödunud nädalavahetus. Saaremaa on ja jääb parimaks surfikohaks Eestis. Seekord oli mul siis endale pandud kaks eesmärki, kiirus 70km/h ja kõrgus endiselt 15m. Esimesel päeval üritasin ainult kiirust püüda, teisel päeval alustasin kiirusest, aga kukkusin nii valusasti, et parimaks kiiruseks jäi 61,4 km/h. Kuigi Koovi on kiiruse sõitmiseks tõenäoliselt parim koht Eestis, siis seekord veetase oli kõrge ja siledat vett oli ainult paaris kohas, otse kõrkjate taga, nii ma siis choppi kinni sõitsin ja selili lendasin. Kõrguse jaoks olid olud perfektsed, aga 15 m peab veel mõne aja ootama.  Siiski, söön putru ja teen trenni edasi, lõvishampooni oleks ka vist vaja… ;)  Tuul oli superluks 15-18m/s ja kohalikud poisid näitasid taset. Väga äge! Kogu Saaremaa trip oli väga mõnus, tänud Linda ja Iris ägeda seltskonna eest! Loodetavasti kostitab oktoober meid ka hea tuulega!

Pärnu torm

Kirjutatud 23/06/2018

Ei saaks öelda, et parim surfipäev, aga parim elamus küll sel aastal.  Muidugi teisipäevane Vääna ka palju alla ei jäänud.

Pärnusse lubas tuult 15m/s ja tegime plaani terve päeva Raekülas surfata. Marek oli veel eriti entusiastlik, sest see oli tal sel aastal esimene surfipäev. Tegelikkuses ulatusid puhangud 25m/s.

Raekülas oli isegi parkla vee all ja kuna lohede üles laskmiseks plats puudus, siis sõitsime Pärnusse ja õigesti tegime. Kõigepealt käisin vees 7m2 Banditiga, niikaua sain hakkama, kui laua ära kaotasin, peale seda taltsutas lohe mind, mitte mina lohe. Siis otsustasime Lindaga Erkkilt 5m2 lohe laenata. Linda pani korra selle külge, aga otsustas siiski mitte minna, müts maha ausalt, et ta selle endale külge pani, esimestel surfiaastatel oleksin ma sellise tormiga kohvikus teisi oodanud. Siis proovisin ise 5m2 merele minna, aga see oli nii upsakas, et ma ei osanud talle meele järele olla ja puhangud olid juba nii jõhkraks muutunud, et isegi 5m2 vedas randa ära. Pole hullu, peale mind haaras selle 5m2 üks 90kg mees, talle oli OK.

Suured tänud Erkkile, kes meid seal nõu ja jõuga mitu korda abistas! Pärnu Surf Center on ka väga ilus ja mõnus koht surfaritele.

Marek sai 7m2 lohega ikkagi päeva kirja ja Tarmo ja Linda uue kogemuse, naerda saime enda üle kõik ja mitte vähe.

Mulle tuli jälle meelde, miks ma seda lohesurfi nii armastama hakkasin .

Keenia surfireis. 5.jaanuar

Kirjutatud 04/02/2018

Keenia surfireis. 5.jaanuar

Magan öösel vaid paar tundi. Närv on sees, pole mitu aastat üksi nii kaugele reisinud. Pabistan peamiselt sellepärast, et kas saan hakkama suure surfipagasiga.

Tegelikult kulgeb kõik väga ladusalt. Tallinn-Frankfurdi lennul magan ja Frankfurt-Nairobi lennul loen raamatut. Raamat on nii haarav, et ma ei telli veini ega pane kaheksatunnise lennu ajal isegi TV-d tööle.

Enne passikontrolli tabab mind küll ebameeldiv üllatus, märkan alles nüüd, et väljaprinditud e-viisal on reisi alguseks märgitud 6.jaanuar. Aga täna on ju 5.jaanuar. Õnneks on elu  õpetanud, et vahel on parem vait olla kui rääkida. Endal põlved nõrgad, ulatan passi koos viisapaberiga tollitöötajale ja sel ajal kui ma sõrmejälje näidiseid annan, viskab tema viisapaberi ühte paberihunnikusse, viskab pilgu mu passi, vaatab mulle otsa ja ulatab passi tagasi ja soovib head teed.

Nairobis hotelli jõudes, veendun, et kõik on nagu eelmisel aastal… ka aukudega baldahiinivõrk. Piserdan end sääsemürgiga kokku ja heidan voodisse. Malaariatablette ma sel aastal kaasa pole võtnud. Magan kui beebi ja ärkan paar minutit enne kella. Hommikusöögiks tellin paar samosat ja piimaga kohvi. Tuuakse kuum piim ja pakk lahustuvat kohvi. OK, lennujaamas on päris kohv, ei lase ma tujul langeda.

Malindis olen juba kell 11 ja pool tundi hiljem olen villas, millest saab mu kodu kaheks järgmiseks kuuks. Tuul puhub, sooja on 30 kraadi varjus ja ma kavatsen seda vägagi nautida.

Stroomi Jõulusurf

Kirjutatud 22/12/2017

Stroomi surf

Ei ole veel asju kokku pakkinud Keenia reisi oodates. Pigem tekkis täna merel mõte, et miks ma üldse nii kaugele peaks sõitma, kui kodus ka terve talve surfata saab.

Vahepeal on neli sõidupäeva olnud, kolm väga head ja üks nooo…  Tegelikult selle ühe päästis ka päikesepaisteline ilm ja väga ägedad lained. Selliseid laineid polegi varem Stroomis näinud, võiks isegi öelda swell… Kuskil merel oli tohutu tuul, aga randa jõudis vaid suur laine.

Pärnu sõidupäevad olid mõnusad. Ühe võlgnen Tanelile ja Ilonale. Hommikul aknast välja vaadates liikus minu mõte küll Harku suusaradadele, sadas ilusat laia valget lund… Aga Ilona ja Tanel olid kindlad, et selleks ajaks, kui me Pärnusse jõuame, on lumi sulanud ja tuul puhub edelast. Täpselt nii oligi. Kuigi „stardipakk“ oli jääs, saime mõnusa surfipäeva kirja. Pärnus on alati äge!

Teine Pärnu surfipäev oli Reigo, Kai ja Ahtoga. Tuul oli luks, seltskond veel parem! Tänud ka Erkkile, riideid on ikka palju parem vahetada surfiklubis kui autos.

Tänane Stroomi oli meeldiv üllatus ja selle eest on vastutav Õnnekas. Ma olen vana hea windguru ise juba windy.com vastu vahetanud ja oleksingi tänase tuule maha maganud… Õnneks Õnnekas mitte.

Tuult oli 10 m/s ringis ja merel kolm naist, Liisi, Õnnekas, mina. Luksus kuubis! Armas oli ka Martinit üle pika aja näha ja suured tänud piltide eest!

Jõulusurfi ootel :)

Ahjaa, kõik on rohkem kui oodatud 24.detsember Jõulusurfile Stroomi Surfiklubisse, kes vette ei taha minna, sellele pakun hõõgveini ja annan kaamera ;)