Kolm tuulist päev Pärnus/North Reach

Kirjutatud 29/10/2020

Kolm tuulist päeva Pärnus/ North Reach

Esmaspäeval oli tuult 5-7m/s ja Erkki pakkus  13m2 Reach lohe. Mulle pole kunagi suured lohed meeldinud, aga kui juba Pärnus olin, siis tagasi ka ju ei hakanud sõitma.  See lohe oli meeldiv üllatus, isegi mõned hüpped tegin.

Teisipäev oli puhas luksus. Kõigepealt õpetasin Kerstit 12m2 North Reachiga. Tegi ilusad pikad triibud ja kui pärast kommentaari küsisin, siis ütles õnneliku ilmega, et veest tuleb nii lihtsalt välja.

Ilm oli fantastiline, tuul puhus 6-10m/s ja õhk oli soe. Vesi ka veel 10 kraadi ringis. Ja lohe, täiesti super, ma ei mäleta, et ma kunagi oleks 12m2 lohega tahtnud vees tundide viisi olla,  Reach on nii kerge ja kiire lohe, et ma ei saanud arugi, kuhu aeg lendas ja pidin veest välja minema, sest kohustused Tallinnas ootasid. 

Teisipäevane elamus oli nii luks, et  juba samal õhtul hakkasin otsima, kes minuga kolmapäeval ka Pärnusse tuleks. Aga päevad ei ole vennad, kuigi prognoos oli  parem kui eelmiseks päevaks ja kogenud sõitja jälgedes, võtsin ise ka entusiastlikult  9m2 lohe, siis nuh sõita sai, aga see sess ei saanud teisipäevasele ligilähedalegi. Vähemalt päike paistis, harjutasin väikeseid luupe ja kokkuvõttes oli äge, lisaks sain vana lubaduse ka täita, Aivol oli oktoobri alguses suur juubel ja kuna ma peole minna ei saanud, siis lubasin ta kohvikusse viia, #tehtud!

Nüüd ei jõua järgmist tuult ära oodata, järgmine kord võtaks õige suurusega lohe…

https://www.facebook.com/northkiteboarding/videos/364107678178659

Eleveight RS, Naish Pivot, North Orbit

Kirjutatud 24/10/2020

Ma olen aastaid sõitnud Starkites lohedega ja nüüd mõned viimased  aastad F-One Banditiga. Lohede iseloomud on nende aastate jooksul nii muutunud ja täiesti uusi turule tulnud, siis mõtlesin sel sügisel ise ka võimalikult palju uusi lohesid testida. Esiteks küsivad õpilased soovitusi, mida osta ja teiseks on mul endal ka ikkagi silme ees eesmärk endiselt 15m kõrgust.

Kahtlemata on kõik uued lohed väga head, valida tuleb lihtsalt enda sõidustiilile sobivaim.  Algajale kindlasti ei sobi lohe, mis on disainitud freestyle trikkide jaoks nagu ka new shool trikkide tegemiseks ei sobi aeglane delta kujuga lohe.

Starkites Taina  eelis on materjali kvaliteet ja algajasõbralikkus.  Banditi puhul meeldib mulle kiirus ja kunagi valisin ta seetõttu, et temaga on lihtne hüpata ja ka lihtsamaid unhook-trikke teha. Boonusena on ta väga ilus.

Selle pean kohe ära ütlema, et minu tasemel kindlasti veel ei olene kõrgus lohest, vaid ikkagi vaid enda hüppetehnikast. Kõikide testitud lohedega jäi  wooga mõõdetud  parim tulemus  9-10 m vahele.

Esimesena proovisin Eleveight RS-i 9m2, tuult 10-14m/s. Väga popularne lohe meil Eestis, aga minu sõidustiiliga kokku ei sobinud,  liiga vähe agressiivne ja poomi surve ka harjumatult nõrk.

Järgmiseks sain enda kätte juba natuke pikemaks ajaks erinevaid Naish Pivoteid. Need võlusid mind kohe, sest erinevalt senisest lemmikust, Banditist, mis viskab küll ilusti õhku, saab Pivotiga ka päris lendamise  tunnet nautida. Proovida sain 12m2, 6m2, 8m2 ja 9m2 lohesid. Kõik meeldisid, aga korraliku tuulega minu jaoks natuke jälle liiga agressiivsed. Tõenäoliselt ei julgeks ma nendega isegi miniluupe teha, aga eesmärk on ju megaluubid …

Viimaseks testitud loheks hetkel North Orbit.  See oli armastus esimesest silmapilgust. Proovida sain 7m2 ja 9m2. Kiirus ja agressiivsus  sarnane Banditile, aga õhus hoiab pikemalt ja tunne hüppe ajal on stabiilsem. Eks oma osa oli ka eilsel perfektsel ilmal, kogu  sügis on olnud fantastiline, aga kirss tordil oli eilne Häädemeeste. Alustasime vikerkaare ja nõrga tuulega, 12 kraadi sooja, viska või sussid nurka jälle. Vahepeal viskas taeva potisiniseks ja taevast peksis vastu nägu megavalusat vihma, tuul oli hooti tugevam, siis jälle nõrgem, tumedate pilvede vahelt viskas päike eriti maagilist valgust ja mitu korda nägin veel vikerkaart. Sellistel hetkedel on küll tunne,et miks mul goprod lohe küljes ei ole, tahaks seda ilu jäädvustada. Nõrgema tuule hetkedel proovisin  kiteloope teha. Tundub, et see armastus Orbitiga on vastastikune.

Hetkel on uut tuult ja uut testimist ootamas North Reach, tänud Erkkile, kes lahkelt oma lohesid  testimiseks pakub.  Tuul tule palun juba homme!

Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Kirjutatud 07/10/2020
Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Sõrve ja Samsungi inspireeriv elu

Kuna mul oli septembris puhkus ja tuult oli palju, sain surfata sama palju, kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Käisin paar korda oma lemmikspotis Häädekal, proovisin uusi lohesid, avastasin veel ühe maagilise ranna Eestimaal ja osalesin Samsungi reklaamis.

Kõigepealt Sõrvest. See on võimas paik, oled tõesti kui maailma lõpus. Kahtlemata on see maagiline paik ka lihtsalt looduses jalutajatele, aga merelt saad veel sügavamale sellesse ilusse. Laiu taga sõites näed, kuidas maa kahaneb ja lõpuks ära kaob ja natuke eemalt, kuidas ühel pool tuuline meri vahutab ja teisel pool on vesi kui peegel ja laud tõsti libiseb selles siledas vees nagu nuga läbi või. Hing tõsiselt puhkab. Värvilised lohed majaka taustal on nagu postkaardilt ja eriti vinge on pilt, kui majaka taustale jääb musta/valgega Core lohe (huvitav, kas sellepärast Saaremaal ongi see lohe nii popp?) Kagutuul oli toonud kogu mandri lohesurfarid  Saaremaale ja liiklus oli vees oluliselt tihedam, kui ma oleks soovinud, aga ühel hommikul tasus varane ärkamine ära, saime Mihkliga kaks tundi kahekesi päikest, tuult ja siledat vett nautida. Kuigi aegajalt on tore ka suurema seltskonnaga surfata, siis ikkagi eelistan alati  väikest seltskonda, sest siis tunnetan seda loodusega üks olemist palju paremini.

Samas oli äge see, et kagutuul oli kokku toonud mitmed Eesti parimad lohetajad ja nende trikke oli väga inspireeriv vaadata.

Üks asi nüüd veel, Sõrve ei sobi kindlasti väikeste kogemustega lohetajale (laht on väga suur, tuul off shore  ja maa, kus on vaid teravad kivid ja lehmad ja teed ei ole, tuleb vastu alles paari kilomeetri pärast). Veel tuleb kindlasti jälgida kalendrit,  osa aastast on vaid lindude päralt.Saaremaalt just tagasi, sain Teelelt telefonikõne, kas oleksin nõus ühes projektis osalema, mis puudutab lohesurfi. Mulle väljakutsed endiselt meeldivad ja ütlesin kohe “jaa”. Pärast, kui olin veel paar telefonikõne saanud ja sain aru, millega nõustusin, hakkasin juba põdema, aga kuna asjaga oli kiire, ei olnud mul ka taganemisteed.  Õnneks olen ma ka päriselus Samsungi fänn ja lohesurf teeb mind  õnnelikuks, siis näitlejameisterlikkust polnud vaja ja tulemus on siin;

Pärnu Surfimaraton

Kirjutatud 07/09/2020
Pärnu Surfimaraton

Pärnu Surfimaraton

Viimase aasta elutempo on nii kiire olnud, et pole aega olnud isegi postitada.  Töö, kool ja surfiklubi on kogu aja võtnud.

Sel aastal olen nii vähe surfata saanud, aga selle eest kõik need korrad on seda väärt olnud. Talvel kaks korda külmas vees (külm vesi ise juba on alati elamus omaette) ja mõned korrad suvel tugeva tuulega.  Hea osa selle juures on see, et kui nii vähe surfata saad, siis ongi iga kord puhas nauding.

Maratonist siis.  Megalahe, nii hästi pole mul kõik varem sujunudki. Liinid korras, start õigel ajal, õigest kohast, rada lihtne.  Ainult ise oleks võinud paremas vormis olla… Võibolla pingutasin laua ja lohe valikuga ka üle, sest prognoos oli väga kehvale tuulele, tegelikult puhus  hästi ja 12m2 lohe ja sõbra vana suur RRD laud jäid mulle veidi suureks.

Rada oli kokku 40km, kaks korda Lottemaale ja tagasi. Nagu juba öeldud, stardis sain ilusti minema, aga juba esimesel kilomeetril tundsin, et raske on.  Raske oli kõik need 40 km. Ja ilmselgelt pole mu võidutahe ka kuskile kadunud, otsustasin nüüd terve hooaja järgmiseks maratoniks treenida.

Väga äge oli stardis kohtuda ka Intsu ja Taho-Jaaaniga, mõlmad mu endised õpilased ja mõlemi üle võib uhke olla, tublid tulemused!

Võitjate nimed polnud ka kellelegi üllatuseks. Naistearvestuses Triina Trei ja meeste TT arvestuses Ranno Rumm. Palju õnne!

Tagasi Tallinna sõites olid jalad nii väsinud, et isegi jalga gaasipedaalil hoida oli raske, aga head emotsioonid kaaluvad selle kõik üles.

Nii ja nüüd ootan neljapäeva, lubab korralikku loodetuult!

Pärnu. Häädemeeste. Torm. Armastus

Kirjutatud 02/10/2019

Pärnu. Häädemeeste. Armastus

Surfiklubi uksed on nüüd kevadeni suletud ja mul on aega ise lohetada.  Eredamad hetked on Pärnu torm (puhanguti oli tuult 24m/s) ja kaks päeva Häädemeestel. Ma ei tea, kus ma seni olen elanud, paremat spotti Eestis ja võibolla terves maailmas on raske leida.

Pärnu torm oli vinge kogemus, kui inimestel soovitati siseruumides viibida, tuul oli prügikonteinerid pikali lammutanud  ja vesi oli surfiklubide uksest sisse tungimas, siis ekstreemsportlastel oli pidu. Kui kohale jõudsime, siis  istusin ikka 20 minutit autos ja mõtlesin, kas ma pean seda tegema. Vihma sadas ja meeletult külm tundus see ilm. Linda jalutas kohe Erkki juurde surfiklubisse, aga ma teadsin, et kui ilma kalipsota sinna jalutan, siis ma valin mugavustsoonis istumise ja klaassena taga teiste vaatamise… Panin kalipso selga, jalutasin randa, pumpasin lohe täis  ja läksin vette. Adrekas oli viimase piirini viidud. Tuul rapsis 14-22 m/s ja ei saaks öelda, et see väga nauditav oli, aga sõltlane nagu ma olen, naudin ma igasuguseid imelikke asju, üks neist on eneseületus. Sellise tuule ja 7m2 lohega ma varem sõitnud polnud, eriti veel nii, et keegi mul „kätt ei hoidnud“.  Mõned korrad proovisin ka hüpata, aga selle jaoks ikka jäi julgusest puudu. Midagi peab ju järgmisteks kordadeks ka jääma… Linda üle võin ka vaid uhkust tunda. Rõõm näha, et mu naisõpilastest saavad vinged surfitsikid!

Eilseks anti samasugune tormihoiatus ja Pärnu poole asusin teele suht suurte kõhklustega. Kuna tuulesuund tundus hästi sobivat Häädemeestele ja veel ahvatles see, et lohe üles laskmiseks on seal  rohkem ruumi kui Pärnu rannas. Olime seekord vaid kahekesi, mina ja  Riina (üks minu õpilane, kes sel suvel sõitma õppis) ja mulle tundus, et Häädemeeste lai rannaniit on meile kahele lohede üleslaskmiseks ohutum.

Valik oli 100% õnnestunud. Kuigi randa jalutada oli 800m kõva katsumust ja mingil hetkel ulatus vesi üle puusade ja tundus, et edasi saab vaid ujudes.  Kui me juba peaaegu kohal olime, siis mul korra küll tekkis mõte, mis saab siis kui ühtegi kuiva kohta pole, kus lohed täis pumbata ja asjad jätta, aga siis nägime kolme lohe vees ja kui nemad said, saame meie ka. Väike lapike maad ulatuski veest välja.

Kuna ma ikka veel oma 15m kõrgust ja 70km/h kiirust jahin, siis pumapsin 9m2 lohe täis. Päike paistis ja tänu sellele ei tundunud tuul ka liiga tugev. Siis aga tuli Kerli veest ja 7m2 lohegi näis üsna keeruline käsitleda, siis muutsin meelt ja pumapsin 7m2 lohe täis. Riina võttis 5m2.

Edasi oli puhas luksus, ma ei tea, kas ma olen ära unustanud, aga minu meelest sellist tugevat, aga samas ühtlast tuult , pole ma kusagil mujal kohanud, kui Sri Lankal korra elus. 15m kõrguseni on ikka veel  pikk tee minna, aga ma arvan, et olen nüüd veidi jälle lähemal. 7m2 lohega pole varem nii hästi end tundnud.

 

Riina on megatubli, sellest tormist ta veel päris jagu ei saanud, aga vähemalt proovis ja iga uus kogemus surfamas on kasulik.

Kuna mul jäi kripeldama 15m kõrgust  ja Riinal see, et ta korralikult sõita ei saanud, siis tegime plaani hommikul vara  Väänasse minna.

Ärkasin kell 5, Vääna tuul oli 4m/s. Und enam ei tulnud, joogasse ka ei läinud, passisin prognoose ja mõte liikus koguaeg 9m/s, puhangud 11m/s Pärnu poole. Kokku lepitult kirjutasin Riinale kell 7 messengeri. Vääna tuul näitas nüüd puhanguti 20m/s… Õnneks mainis ka Riina Pärnut ja kell 8.30 olime juba linnast väljas Pärnu maanteel.

Täna oli siis see superpäev, kui ma saan sellise emotsiooni, et tahaks jälle ainult ja ainult surfata.  Kui ma seal lauaga siledat vett päikesest sillerdaval peegelsiledal veel spreitasin, siis ma sain aru, miks ma juba kaks aastat üksi olen. Tavaliselt inimesed armastavad kedagi, aga mõnikord võib hoopis suur armastus olla midagi. Mõne aja võib, aga kaua ma tõenäoliselt ei suuda oma kirge surfi vastu kellegiga jagada.

Sookolli otsimas

Kirjutatud 23/08/2019

Kas seda suve üldse oligi? Rohkem nagu unenägu. Lohega vette olen umbes täpselt viis korda saanud. No tegelikult mõned korrad rohkem, kui õpetamised ka lugeda. Ja meeletus koguses aerusurfi. Õnneks on vähemalt, mida oodata, sügisesed Koovi tormituuled ja päikesetõusu surf El Gounas.

Õnneks on mul armas sõbranna Riina, kes mu vahetevahel ikka enne septembri teist teisipäeva Stroomi kioskist välja meelitab.  Kolmapäeva hilisõhtul käisimegi Riina, Eleri ja Edaga rabas ujumas. Päris müstiline kogemus oli, plaanisime minna päikeseloojangul, aga kuna ilm oli sombune, siis pidime ujuma ööpimeduses.  Alasti . Mingi suur elukas ujus seal veel ühes väiksemas järves, aga kahjuks silm ei seletanud pimedas, kas see oli karu või sookoll… Riina teadis, et karud rabas ei käi, seega jääb üle sookoll .

Võiksin küll maal elada ja kuusevõrseid sügavkülma panna, mõtlesin seal laudteel tallates ja tänades mõttes neid inimesi, kes on viitsinud kirjutada projekte, et saada rahastust kilomeetrites laudtee ehitamisele.

Väga mõnus ja puhas tunne oli peale rabajärves suplemist, ei raatsinud pesemagi minna järgmisel hommikul.

Ootan juba järgmist korda. Alati ei peagi surfama, et head emotsiooni  saada…

SUP matk Rummu karjääris

Kirjutatud 13/04/2019

Stroomi Surfiklubi uued lauad

Pidin täna Piritale SUP matka minema tegema, aga kliendid hüppasid viimasel minutil alt ja otsustasid hoopis ATV matkale minna. Väga kurvaks see ei teinud, sest mõtlesin juba eile, et hullult tahaks kuskile uude ja huvitavasse kohta SUP lauaga aerutama minna.  Viimane kord Soomaal oli nii äge…

Looduses on alati mõnus, isegi siis kui puud on veel raagus, on juba kevadet hästi tunda. Eriti äge on kuskil vaikses kohas  väikese seltskonnaga matkata. Muidugi väike vahe on, kas viis või viisteist kraadi sooja väljas, aga sinna ma veel jõuan.

Rummus leidsime üllatavalt kiiresti õige teeotsa ja pärast kümmet minutit hirmu, kas sõidan põhja kinni või  mitte, olimegi õiges kohas. Tegelikult me ei oleks teadnud, et oleme õiges kohas, kui seal kaks kena sukeldujat juba ees poleks olnud. Nende käest kuulsimegi, et Rummu karjäär on nurga taga. Ja et vesi on juba ju nii soe…

Alati rõõmus Riina

Elevus oli sees, päikest oli ka loota, kiiresti pumpasime lauad täis, tegime paar insta klõpsu ja läksime vette. Kui ma riideid vahetades avastasin, et kalipso jalaosad veel niisked on, siis tuli välja, et sellest pole midagi, sest Rummu pole Pirita, kus paadisillalt kuiva jalaga lauale ja tagasi saad. Tuul oli üsna tugev ja puhus tagant. Varemeteni sõit oli puhas rõõm. Riina küll mainis, et oi, tagasi on meil raske tulla, aga kuna uusi kohti avastada on alati nii lahe, siis oli mul sellest täitsa ükskõik.

Riina ja killuke päikest värvis vee hetkega roheliseks

Karjäär juba paistis, oodatud päike kahjuks mitte. Sellegipoolest olime vaimustunud ja kuigi piltidelt nii palju nähtud, on ikkagi enda kogemus palju ehedam. Mingil hetkel muutus liiva värv karjääris kuldseks ja vesi selle juures türkiissiniseks. Päike oli välja tulnud. Nautisime seda täiega ja uudistasime varemete vahel SUP laudadel ringi. Me oleme Riinaga mõlemad veevalajad ja mõlemad veehullud. Tõesti, ma ei tunne end kuskil paremini kui vees, olgu see kolm või kolmkümmend kraadi, naudin ikka täiega.

Mina, veel polnud külm

Päikest kahjuks kauaks ei jätkunud ja ma valetaksin, kui ütleks, et meil oli ikka soe. Ei olnud ja tuul ka järgi ei andnud. Põrgulikult külm on see põhjatuul… Tagasisõit oli kõike muud kui mõnus. Kuigi kalipsod on tänapäeval soojad ja kehal tõesti isegi 5 kraadises õhutemperatuuris veel OK, siis käed on ikkagi nõrk lüli. Poole tee peal tekkis korra tunne, et ma lihtsalt ei suuda enam, kätel oli nii neetult külm. Tundus,et ka Riina pani kogu oma energia aerutamisse, sest terve tagasitee vahetasime  vaid paar lauset.  Kui lõpuks õige kaljunukk paistis, siis oli kergendus suur.

#dontbesofake

Kui veest välja ja lõikava tuule eest orgu peitu sain, siis hakkas veri kätesse tagasi tulema ja see on väljakannatamatult  valus. Ilma liialdamata  oigasin kõveras, kui kuulsin juba Riina rõõmsat häält, et no kas nii hapu näoga siis võiduka lõpu pilt. See ajas naerma, võtsin end korraks kokku ja juuresolevalt pildilt on näha kui hästi, me naised, oskame oma tundeid  näidelda.

Tegelikult on veel praegugi klaviatuuril toksides sõrmeotsad hellad. Võiks küsida, miks seda siis vaja teha on, aga see tunne ja energia, mis veest saab, on seda väärt. Ja ausalt, eelmistel  väga nauditavatel SUP matkadel Pirital ja Soomaal oli õhutemperatuur tugevalt üle kümne kraadi.

Ootan juba järgmist korda ja natukene soojemat ilma palun!

Surfihooaja avamine

Kirjutatud 28/02/2019

Surfihooaja avamine vees

Ilmad on juba nii kevadised. Oleme Kaiga terve talve ennast talisuplusega  varaseks surfihooajaks ette valmistanud.  Esmaspäev tundus täpselt õige päev surfihooaega alustada. Päike paistis, sooja oli 5 kraadi, tuul 10m/s.

Kui Stroomi Surfiklubi juurde jõudsime oli pettumus üsna suur.  Vähemalt sada meetrit jäist välja ja enne vett veel jääpank. Ma olin küll optimistlik ja arvasin, et saame hakkama, aga kui mõlemad läbi jää põlvini vette vajusime, siis otsustasime surfihooaja alustamiseks parema ranna otsida.

Kakumäe oli perfektne. Enne sügavat vett oli küll samuti jääpank, aga enne seda madal ja sile vesi. Kui me veel kahekesi seal oleks mõtlema jäänud, kas ja mis, siis õnneks Amper juba tegutses rannal ja see andis kõvasti motivatsiooni. Algul pumpasin 12m2 lohe täis, aga kui selle külge panin, ei saanudki aru, kas olen ise liiga väike või on tuul liiga tugev, igatahes vahetasime 12m2 Banditi 9m2 vastu ja see sobis ideaalselt.

Kai ja Amper nautisid ka jäises vees surfamist näod naerul. Kui nüüd keegi muigab, et mis näod naerul, et külm, siis õige varustusega ei ole külm. Kalipsod ja muu sinna juurde kuuluv läheb iga aastaga aina paremaks. Surfihooaeg vees võib kesta aastaringselt.

Surfihooaja alustamise puhul tegime rannas väikese pikniku, sõime kooki ja jõime teed.

Päike paistis ja vesi sillerdas, natuke vürtsi lisasid jääkamakad, mida tuul ja päike jääpangast lahti murdsid, aga isegi see ei häirinud, sest esimest korda vees on alati nii mõnus! Reisida on äge, aga kõige ägedam kodus surfata.  Ootan juba Saaremaa tuuli, et mõneks päevaks sinna põgeneda.

Kristi reisiblogi. London. York

Kirjutatud 19/02/2019

Kristi reisiblogi. London.York

Surfiga ei ole sel postitusel muud pistmist, kui et terve Inglismaa reisi saatis mind lõikav jäine tuul ja Victoria Stationis nägin üht surfilauaga meest.

Inglismaale ei oleks ma vist kunagi sattunud, kui Elina seal ei õpiks. Kliima tundus kohutav, ilm hall, kogu see kuningriigi teema  jabur ja arhitektuur ka piltidel muljet ei avaldanud.  Nüüd kui käidud, loen raamatut  Camillast ja kuningaperest ja mõtlen, milline stiil ja elegantsus seal maal valitseb ja tegelikult on isegi äge, et nad oma traditsioone seal nii aus hoiavad. Londonis vaatsin neid maju, mis piltidel mulle kunagi erilist muljet pole avaldanud,  silmad üllatusest pärani nagu väike laps. Nii elegantsed ja samas võimsad. Lossid, muuseumid ja moodne arhitektuur, kõik oli muljetavaldav.

Reis algas päris ehmatavalt.  Lennuk oli juba peaaegu maandunud, kui järsku uuesti kiiresti tõusma hakkas. Maandudes lennukitiivad loperdasid kahtlaselt, et mul tuli meelde video sellest, kuidas Poola tähtsaid riigitegelasi vedav lennuk Venemaal maandudes puud endaga kaasa võttis. Paar minutit oli terve lennukitäis inimesi tardunud, seejärel piloot teatas, et tuul on nii tugev, et me ei saa maanduda ja peame ootama kuni ilm paremaks läheb. No ega see edaspidi õhus oldud aeg  mugav ei olnud, lubasin isegi endale, et kui ika eluga maandume, siis pisiasjade pärast enam kunagi ei muretse.

Järgmiseks selgus, et buss, millega pidin Stevenage` i sõitma, on ummikus. Kiiresti helistasin Elinale, et uurida välja kas mõistlikum on võtta takso või osta uus rongipilet  Stevenage`ist  Yorki. Esimene variant oli soodsam, taksosõit läks mulle maksma 50 naela.

York`i katedraal

York oma uhke linnamüüriga, on väga ilus linn. Roomlaste pool rajatud ja hiljem viikingite poolt vallutatud ning nende pealinnaks olnud linn on tänu oma huvitavale ajaloole inglaste armastatud turismi sihtkoht. Kohvikud ja poed on seal väga armsad ja stiilsed. Suur üllatus oli, et ühes populaarses hommikusöögi kohvikus tuli koha saamiseks õues järjekorras seista, aga seda huvitavamaks see asja tegi ning ma juba põhimõtteliselt tahtsin näha kohvikut, kus tuleb tänapäeval veel järjekorras seista.  Toidud ja miljöö olid seda külma tuule käes ootamist väärt.  Yorki külastades tuleb muidugi arvestada ka keskmisest kallimate hindadega.

York on väga vana linn ja selle kitsad tänavad ilusad. Kõige vingema mulje jättis mulle linnamüüril kõndimine. Müüri on kolm kilomeetrit ja sellelt avaneb vaade nii linnale kui selle ümber asuvatele parkidele. Nüüd ma saan aru, miks Inglismaal jooksmine nii populaarne  on, nii Londonis kui Yorkis nägin koguaeg  jooksjaid. Selliste võimalustega ilusates parkides  joosta,  võiks minustki maratonijooksja saada. Kõige suurem üllatus kogu Inglismaa reisi ajal oli siiski see, et pooled inimestest kandsid vaatamata külmale tuulele ja mõnele soojakraadidele väga õhukesi riideid. Kui mina külmetasin mantlis, kaks meetrit salli kaelas, siis naised linnatänavatel olid miniseelikutes, mõnel polnud sukkigi jalas, mehed lausa T-särkides. Jooksajtest ma ei räägigi, need jooksid peaaegu kõik lühikeste pükstega. Camilla raamatust loen, et isegi prints Charles pidi internaatkoolis iga ilmaga hommikuti lühikestes pükstes jooksma. Ju siis kuulub see sealmaal kasvatuse hulka veel praegugi paljudel.

York on tänapäeval kuulus veel oma ülikooli poolest. Ülikool ise jättis väga uhke mulje, ehitatud ühe Euroopa suurima tehisjärve ümber (või siis vastupidi). Mul on tõsiselt hea meel, et Elina nii heas koolis õppida saab.

Mis mulje London jättis, sellest ma juba kirjutasin alguses.  Tegelikult olin ma seal vaid kaks päeva, aga juba jõudsin armuda.

Armastus esimesest pilgust, Tower Bridge

Esimesel päeval käisime Elinaga koos Camden Marketis, see on midagi meie Telliskivi loomelinnaku taolist, palju noortemoodi, tänavatoitu ja värviliste juustega väljakutsuvalt riietatud kodanikke.  Õhtul jalutasime Tower Bridge`i juures jõe ääres. See on vapustavalt ilus koht. Seal jõe ääres ma ka võiksin igal hommikul joosta.

Elina läks kooli tagasi ja järgmisel päeval seiklesin Londonis üksi ja kuna mu telefoni laadija andis  otsad, siis pidin vahelduseks oma olematut orienteerumisvõimet kasutama. Tegelikult on Londonis väga lihtne liigelda, metroo sõidab kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse ja pileti saab osta tavalise Swedbanki viipekaardiga.

Kuna mu aeg oli väga limiteeritud, siis otsustasin, et käin Sky Gardenis,  jalutan Toweri lossi juures (tõeliselt uhke) ja siis sõidan lihtsalt suvalisse metroo peatusesse ja vaatan, mis seal vaadata.

Sky Garden on äge koht, kuhu sissepääs on tasuta ja kus avaneb vaade kogu linnale. Aias on mitu kohvikut ja suured chillialad, kus palju armastajaid juba hommikul suudlemise selfisid teevad. Mul vist vedas, jõudsin sinna hommikul 10 paiku ja pidin järjekorras seisma vaid paar minutit, kui ma alla tulin, oli järjekord juba väga pikk, seega soovitan ka Londonis vara ärgata.

Monumendi metroopeatuses uurisin liine ja peatusi ja otsustasin South Kensingtoni peatuse kasuks. Fantastiline, nägin palju rohkem kui lootsin. Kõigepealt Natural History Museum, uskumatu, milline hoone,  ma ei teagi, kas rohkem väärt on see muuseum kui ehitis või eksponaadid, aga ma olin sõnatu.  Kuna ma algul ei osanud kuhugi minna ja silma jäi suur 2018 aasta loodusfotode konkursi  võidutööde näitus, siis astusin esimesena sinna. Pileti eest tuli küll 15 naela välja käia, aga fotod olid tõesti sellised, et panevad mõtlema kui imeline ja võimas  on loodus ja kui väikesed on tegelikult inimesed.

Muuseumisse võib ära kaduda, nii huvitav on seal… Mulle avaldas kõige rohkem muljet punane osa, kus oli maavärinate ja vulkaanide teke sõna otseses mõttes puust ja punaseks tehtud ja kus oli seletatud võimalik universumi tekkimine, päikesesüsteem, planeedid, loodusnähtused.

Kui ma lõpuks muuseumist välja astusin, oli kell juba nii palju, et algse plaani järgi pidin juba hakkama Lutonisse sõitma, aga mõtlesin kuskil kohvikus enne hilist lõunat süüa.  Teele jäi ahvatluseks veel Victoria ja Alberti muuseum, suur kiusatus oli sinna ka sisse astuda, aga kõht oli tühi ja jalutasin edasi. Kohvikuid oli nüüd terve tänav täis ja kõik olid omanäolised, oli uhkemaid ja lihtsamaid. Valisin  sellise, mis polnud liiga peen ja kus istus palju inimesi. Kui hindu nägin, sain aru ka, miks see koht nii populaarne on, suure baguette`i  eest küsiti vaid  3,5 naela. Valikus oli kõike, juustud, kalad, salaamid jne.  Võileib oli väga hea, värske ja eriti meeldis mulle, et seal vahel oli ka värskeid maitsetaimi. Kohv oli samuti hea, nii et kui kiiret ja soodsat kehakinnitust Inglismaal vaja, siis Pret on kindel valik. Meeldivaks üllatuseks oli see ka lennujaamas olemas ja hommikusöögiks sain ka veel ühe värske ja maitsva baguette`i cheddariga.

Viimasel päeval oli Londonis juba päris kevad. Hull tuul oli järgi andnud ja päike paistis, otsustasin veel veidi ringi vaadata. Läksin sildi järgi, mis näitas Hyde park`i. Teele jäi kuulus Harrodsi kaubamaja, mille kuulsad vaateaknad olid küll just kahjuks tellingutega kaetud. Ju annavad enne kevadhooaega majale lihvi.

Hyde park on väga suur park, kuigi ma arvan, et olin selleks ajaks juba 30 000 sammu teinud, tahtsin juba Diana auks ehitatud purskkaevu näha, jalad ja selg täiesti väsinud, jõudsin kohale, aga see, kas see oli seda väärt või mitte, jäägu juba igaühe enda avastada.

Nüüd oli kindel plaan hakata Lutoni poole sõitma, aga jälle jäi teele jäi  Victoria ja Alberti muuseum… See oli nii uhke hoone, et ma ikkagi pidin sisse minema. Muuseumites piletit pole, aga kuna ma liikusin ringi seljakoti ja käsipagasi kohvriga, siis need tuli ära anda garderoobi ja mõlemis muuseumis küsiti selle eest 5 naela. Selle üle oli ainult hea meel, puhas rõõm oli mõneks ajaks kohvrist vabaneda. Kahju, et ma kohe ei tulnud selle peale, et see kohver kohe hommikul kuhugi muuseumi anda ja alles õhtul ära võtta ta, selle asemel, et kohvrile ka poolt Londoni tutvustada.

Tegelikult selle muuseumi ma rohkem jalutasin läbi, hallid ise olid vaatamisväärsused. Kõige rohkem süvenesin moeajaloo osas, kus oli välja pandud ka Diori näitus, aga see osutus nii populaarseks, et selleks päevaks, kui ma seal olin, olid piletid juba välja müüdud.

Muuseumis oli ka üks väga luksulik kohvik elava muusikaga.  Sattusin sinna just kellaviietee ajaks, aga kohvisõltlasena, tellisin kahjuks kogemata vaid cappuccino ja porgandi pistaatsia koogi. Pärast vaatsin küll, et enamus kohviku külalisi jõi teed piimaga, aga eks siis järgmine kord.  Teed soovitan Inglismaal ka teepoest osta, kuna nad on ise kõvad teejoojad, siis petta  ei saa. Sain kunagi Sri Lankalt ühe väga hea rohelise tee (Gunpowder) ja Eestis olen küll samanimelist ostnud, aga kunagi pole see olnud sama maitsega. See, mis ma nüüd Inglismaalt ostsin, on lõpuks sama.

Väljas oli juba pime ja mu saapad tundusid  kaks numbrit väiksemad kui hommikul, seega oli nüüd viimane pingutus, leida buss ja sõita Lutonisse. Kuna mu lend oli varahommikul, siis broneerisin hotelli Lutoni linna(ekslikult arvates, et see on piskike linnake).

Sõisin Victoria stationisse, päris täpselt ei teadnud ka, kas Lutonisse on mõistlik sõita rongi või bussiga, piletikassas selgus, et siiski bussiga, aga bussipeatus on 10 min tee kaugusel. Uhh, milline kergendus oli, kui järsku märkasin tee ääres seismas busse, siltidega London-Luton Airport-Luton. Teadsin, et bussid sõidavad küll lennujaama, aga kuidas ma sealt edasi saan, oli veel selgusetu.

Viimane üllatus tabas mind siis kui Luton paistma hakkas. Väikelinnast on asi kaugel, tulede järgi juba nägin, et olen sattunud suurlinna.  Kui bussijaamast jälle liikuma hakkasin, oleksin kindlasti pidanud takso võtma. Kuna broneerides, olin just arvestanud, et 10 min bussijaamast on paras jalutuskäik, siis hakkasin liikuma oma telefoni salvestatud juhiste järgi (2% akut, eksimisruumi polnud palju). Keskväljaku leidsin üsna lihtsalt, ja üsna ilus tundus, aga mida rohkem hotelli poole jalutasin, seda kõhedam tunne tekkis. Tegelikult polnud ma oma teel kohanud mitte ühtegi naist ega mitte ühtegi valget inimest. Poes, kus ma hambapasta ostsin, oli ka tööl mustanahaline. Ma ei liialda, aga kui veel 500m oli hotellini, siis oli küll selline tunne, et araablasevälimusega mehed, kes ristmikul vastu jalutasid, söövad mu silmadega ära.  Ma olen maailmas palju hullemates ja vaesemates paikades ringi liikunud, aga sellist hirmu polegi tundnud varem.  Üks asi on ringi liikuda nagu hipist surfar, teine asi mantli ja saabaste ja reisikohvriga. Aga ma blondiin tõesti ei osanud arvata isegi, et Inglismaal võiks selliseid getosid olla.  Kui ma hotelli uksekella lasin, siis see administraator  vaatas ka mind kui kummitust. Tõenäoliselt neil tihti üksikuid valgeid naisi ei peatu. Hotell ka väga turvatunnet ei pakkunud, aga õnneks olin nii väsinud, et kui voodisse kukkusin, siis ärkasin alles 3.30 ja 4.00 istusin juba taksosse, et lennujaama sõita.

Kui kellegil on kahtlust veel, kas Londonisse minna, siis kindlasti minna. Teha ja vaadata on seal palju, ma ise juba unistan sinna kolimisest . Võibolla lihtsalt uus ja huvitav, aga vähemalt praegu võttis ta mu südames juba aastaid esikohta hoidnud Roomalt koha.

 

Looduslik antidepressant, talisuplus

Kirjutatud 11/12/2018

Veel üks looduslik antidepressant. Talisuplus

Inna Vladimirskaja

Juba mitu hooaega vaatan kadedalt teiste ägedaid pilte talisuplusest ja isegi –ujumisest, aga ise pole julgenud proovida. Surfata sai viimases El Gouna laagris ka vähe, tagasi tulles ootasid tühi kodu, hallid ilmad, lühikesed päevad, masendus hakkas uksest sisse trügima. Pühapäeval helistasin õele, et teeme ära selle hulluse.

Nõmmele jõudsime, siis minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli, et me polnud seal ainsad spordikeskuse külastajad. Kuigi maa oli linnas must ja isegi lörtsi sadas, siis Nõmmel oli suusarada avatud ja päris palju rahvast seda nautimas.

Tünnid aurasid basseinide ääres. Ahvatlev oli küll mõelda, et äkki enne tünni ja siis külma vette, aga olin kuskilt kuulnud, et siis ei saa õiget talisupleja tunnet. Vihm, jääkirmetisega kaetud basseinid, pered, kes lastega suusatasid, suurte klaasseintega rahvast täis jõusaal, tundsime end üsna tobedalt. Õnneks on mul õde hea suhtleja, uuris administraatori käest, et kuidas  talisuplejad toimetavad Nõmmel. Mees oli väga vastutulelik, näitas, kus saab riideid vahetada, tutvustas, et 1,5 EUR eest saab kuuma dushi all käia ja natuke rohkema raha eest sauna ja tünnisauna. Vähemalt see kohmetus kadus, hirm protsessi enda ees muidugi jäi. Eleril oli juba talisupluse kogemus olemas ja ta oli päris rahulik. Kui me olime end paljaks koorinud ja basseinide poole hakkasime liikuma, märkasime õnneks üht prouat hommikumantliga, kes sirge sammuga basseini poole jalutas. Proua riputas rahulikult, isegi kuninglikult, oma hommikumantli tünnisauna juures asuvasse nagisse ja teatas, et me peame ootama, kuna tema läheb redelist ja tema redelist lahti ei lase… Seisime siis seal, Eleri oli taibanud plätud kaasa võtta, ma paljajalu. Kui proua peale kümneni lugemist välja tuli, siis oli mul juba nii külm, et kui seal poleks nii palju publikut olnud (üks kena naine oli veel saabunud), oleksin jalga lasknud. Aga nüüd tuli vette minna, uhh… Tegelikult polnudki nii hull, kõik kolm naist olid basseini ääres mulle  kaasa elamas ja julgustasid rahulikult hingama. Kuus korda hingasin, siis tundsin jalad on krampis ja jooksin sisse.  Suured tänud julgustamise eest, Eleri ja teised (nimesid kahjuks ei tea veel)!

Tunne, mis külmas vees suplemisest saab on ülimõnus. Nii mõnus, et ma olen nüüd kaks korda veel käinud. Ühe korra üksi ja teist korda armsa sõbranna Kaiga. Mul on ikka vedanud, et mul on nii lahedad inimesed mu ümber.

Kuigi tunne on super ja tuju on mul juba kolm päeva laes ning masendusest pole jälgegi, siis enne, kui proovid, tee veidi uurimistööd, mõne tervisliku seisukorra puhul see siiski ei sobi.