Surfihooaja avamine

Kirjutatud on veebr. 28, 2019

Surfihooaja avamine vees

Ilmad on juba nii kevadised. Oleme Kaiga terve talve ennast talisuplusega  varaseks surfihooajaks ette valmistanud.  Esmaspäev tundus täpselt õige päev surfihooaega alustada. Päike paistis, sooja oli 5 kraadi, tuul 10m/s.

Kui Stroomi Surfiklubi juurde jõudsime oli pettumus üsna suur.  Vähemalt sada meetrit jäist välja ja enne vett veel jääpank. Ma olin küll optimistlik ja arvasin, et saame hakkama, aga kui mõlemad läbi jää põlvini vette vajusime, siis otsustasime surfihooaja alustamiseks parema ranna otsida.

Kakumäe oli perfektne. Enne sügavat vett oli küll samuti jääpank, aga enne seda madal ja sile vesi. Kui me veel kahekesi seal oleks mõtlema jäänud, kas ja mis, siis õnneks Amper juba tegutses rannal ja see andis kõvasti motivatsiooni. Algul pumpasin 12m2 lohe täis, aga kui selle külge panin, ei saanudki aru, kas olen ise liiga väike või on tuul liiga tugev, igatahes vahetasime 12m2 Banditi 9m2 vastu ja see sobis ideaalselt.

Kai ja Amper nautisid ka jäises vees surfamist näod naerul. Kui nüüd keegi muigab, et mis näod naerul, et külm, siis õige varustusega ei ole külm. Kalipsod ja muu sinna juurde kuuluv läheb iga aastaga aina paremaks. Surfihooaeg vees võib kesta aastaringselt.

Surfihooaja alustamise puhul tegime rannas väikese pikniku, sõime kooki ja jõime teed.

Päike paistis ja vesi sillerdas, natuke vürtsi lisasid jääkamakad, mida tuul ja päike jääpangast lahti murdsid, aga isegi see ei häirinud, sest esimest korda vees on alati nii mõnus! Reisida on äge, aga kõige ägedam kodus surfata.  Ootan juba Saaremaa tuuli, et mõneks päevaks sinna põgeneda.

Kristi reisiblogi. London. York

Kirjutatud on veebr. 19, 2019

Kristi reisiblogi. London.York

Surfiga ei ole sel postitusel muud pistmist, kui et terve Inglismaa reisi saatis mind lõikav jäine tuul ja Victoria Stationis nägin üht surfilauaga meest.

Inglismaale ei oleks ma vist kunagi sattunud, kui Elina seal ei õpiks. Kliima tundus kohutav, ilm hall, kogu see kuningriigi teema  jabur ja arhitektuur ka piltidel muljet ei avaldanud.  Nüüd kui käidud, loen raamatut  Camillast ja kuningaperest ja mõtlen, milline stiil ja elegantsus seal maal valitseb ja tegelikult on isegi äge, et nad oma traditsioone seal nii aus hoiavad. Londonis vaatsin neid maju, mis piltidel mulle kunagi erilist muljet pole avaldanud,  silmad üllatusest pärani nagu väike laps. Nii elegantsed ja samas võimsad. Lossid, muuseumid ja moodne arhitektuur, kõik oli muljetavaldav.

Reis algas päris ehmatavalt.  Lennuk oli juba peaaegu maandunud, kui järsku uuesti kiiresti tõusma hakkas. Maandudes lennukitiivad loperdasid kahtlaselt, et mul tuli meelde video sellest, kuidas Poola tähtsaid riigitegelasi vedav lennuk Venemaal maandudes puud endaga kaasa võttis. Paar minutit oli terve lennukitäis inimesi tardunud, seejärel piloot teatas, et tuul on nii tugev, et me ei saa maanduda ja peame ootama kuni ilm paremaks läheb. No ega see edaspidi õhus oldud aeg  mugav ei olnud, lubasin isegi endale, et kui ika eluga maandume, siis pisiasjade pärast enam kunagi ei muretse.

Järgmiseks selgus, et buss, millega pidin Stevenage` i sõitma, on ummikus. Kiiresti helistasin Elinale, et uurida välja kas mõistlikum on võtta takso või osta uus rongipilet  Stevenage`ist  Yorki. Esimene variant oli soodsam, taksosõit läks mulle maksma 50 naela.

York`i katedraal

York oma uhke linnamüüriga, on väga ilus linn. Roomlaste pool rajatud ja hiljem viikingite poolt vallutatud ning nende pealinnaks olnud linn on tänu oma huvitavale ajaloole inglaste armastatud turismi sihtkoht. Kohvikud ja poed on seal väga armsad ja stiilsed. Suur üllatus oli, et ühes populaarses hommikusöögi kohvikus tuli koha saamiseks õues järjekorras seista, aga seda huvitavamaks see asja tegi ning ma juba põhimõtteliselt tahtsin näha kohvikut, kus tuleb tänapäeval veel järjekorras seista.  Toidud ja miljöö olid seda külma tuule käes ootamist väärt.  Yorki külastades tuleb muidugi arvestada ka keskmisest kallimate hindadega.

York on väga vana linn ja selle kitsad tänavad ilusad. Kõige vingema mulje jättis mulle linnamüüril kõndimine. Müüri on kolm kilomeetrit ja sellelt avaneb vaade nii linnale kui selle ümber asuvatele parkidele. Nüüd ma saan aru, miks Inglismaal jooksmine nii populaarne  on, nii Londonis kui Yorkis nägin koguaeg  jooksjaid. Selliste võimalustega ilusates parkides  joosta,  võiks minustki maratonijooksja saada. Kõige suurem üllatus kogu Inglismaa reisi ajal oli siiski see, et pooled inimestest kandsid vaatamata külmale tuulele ja mõnele soojakraadidele väga õhukesi riideid. Kui mina külmetasin mantlis, kaks meetrit salli kaelas, siis naised linnatänavatel olid miniseelikutes, mõnel polnud sukkigi jalas, mehed lausa T-särkides. Jooksajtest ma ei räägigi, need jooksid peaaegu kõik lühikeste pükstega. Camilla raamatust loen, et isegi prints Charles pidi internaatkoolis iga ilmaga hommikuti lühikestes pükstes jooksma. Ju siis kuulub see sealmaal kasvatuse hulka veel praegugi paljudel.

York on tänapäeval kuulus veel oma ülikooli poolest. Ülikool ise jättis väga uhke mulje, ehitatud ühe Euroopa suurima tehisjärve ümber (või siis vastupidi). Mul on tõsiselt hea meel, et Elina nii heas koolis õppida saab.

Mis mulje London jättis, sellest ma juba kirjutasin alguses.  Tegelikult olin ma seal vaid kaks päeva, aga juba jõudsin armuda.

Armastus esimesest pilgust, Tower Bridge

Esimesel päeval käisime Elinaga koos Camden Marketis, see on midagi meie Telliskivi loomelinnaku taolist, palju noortemoodi, tänavatoitu ja värviliste juustega väljakutsuvalt riietatud kodanikke.  Õhtul jalutasime Tower Bridge`i juures jõe ääres. See on vapustavalt ilus koht. Seal jõe ääres ma ka võiksin igal hommikul joosta.

Elina läks kooli tagasi ja järgmisel päeval seiklesin Londonis üksi ja kuna mu telefoni laadija andis  otsad, siis pidin vahelduseks oma olematut orienteerumisvõimet kasutama. Tegelikult on Londonis väga lihtne liigelda, metroo sõidab kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse ja pileti saab osta tavalise Swedbanki viipekaardiga.

Kuna mu aeg oli väga limiteeritud, siis otsustasin, et käin Sky Gardenis,  jalutan Toweri lossi juures (tõeliselt uhke) ja siis sõidan lihtsalt suvalisse metroo peatusesse ja vaatan, mis seal vaadata.

Sky Garden on äge koht, kuhu sissepääs on tasuta ja kus avaneb vaade kogu linnale. Aias on mitu kohvikut ja suured chillialad, kus palju armastajaid juba hommikul suudlemise selfisid teevad. Mul vist vedas, jõudsin sinna hommikul 10 paiku ja pidin järjekorras seisma vaid paar minutit, kui ma alla tulin, oli järjekord juba väga pikk, seega soovitan ka Londonis vara ärgata.

Monumendi metroopeatuses uurisin liine ja peatusi ja otsustasin South Kensingtoni peatuse kasuks. Fantastiline, nägin palju rohkem kui lootsin. Kõigepealt Natural History Museum, uskumatu, milline hoone,  ma ei teagi, kas rohkem väärt on see muuseum kui ehitis või eksponaadid, aga ma olin sõnatu.  Kuna ma algul ei osanud kuhugi minna ja silma jäi suur 2018 aasta loodusfotode konkursi  võidutööde näitus, siis astusin esimesena sinna. Pileti eest tuli küll 15 naela välja käia, aga fotod olid tõesti sellised, et panevad mõtlema kui imeline ja võimas  on loodus ja kui väikesed on tegelikult inimesed.

Muuseumisse võib ära kaduda, nii huvitav on seal… Mulle avaldas kõige rohkem muljet punane osa, kus oli maavärinate ja vulkaanide teke sõna otseses mõttes puust ja punaseks tehtud ja kus oli seletatud võimalik universumi tekkimine, päikesesüsteem, planeedid, loodusnähtused.

Kui ma lõpuks muuseumist välja astusin, oli kell juba nii palju, et algse plaani järgi pidin juba hakkama Lutonisse sõitma, aga mõtlesin kuskil kohvikus enne hilist lõunat süüa.  Teele jäi ahvatluseks veel Victoria ja Alberti muuseum, suur kiusatus oli sinna ka sisse astuda, aga kõht oli tühi ja jalutasin edasi. Kohvikuid oli nüüd terve tänav täis ja kõik olid omanäolised, oli uhkemaid ja lihtsamaid. Valisin  sellise, mis polnud liiga peen ja kus istus palju inimesi. Kui hindu nägin, sain aru ka, miks see koht nii populaarne on, suure baguette`i  eest küsiti vaid  3,5 naela. Valikus oli kõike, juustud, kalad, salaamid jne.  Võileib oli väga hea, värske ja eriti meeldis mulle, et seal vahel oli ka värskeid maitsetaimi. Kohv oli samuti hea, nii et kui kiiret ja soodsat kehakinnitust Inglismaal vaja, siis Pret on kindel valik. Meeldivaks üllatuseks oli see ka lennujaamas olemas ja hommikusöögiks sain ka veel ühe värske ja maitsva baguette`i cheddariga.

Viimasel päeval oli Londonis juba päris kevad. Hull tuul oli järgi andnud ja päike paistis, otsustasin veel veidi ringi vaadata. Läksin sildi järgi, mis näitas Hyde park`i. Teele jäi kuulus Harrodsi kaubamaja, mille kuulsad vaateaknad olid küll just kahjuks tellingutega kaetud. Ju annavad enne kevadhooaega majale lihvi.

Hyde park on väga suur park, kuigi ma arvan, et olin selleks ajaks juba 30 000 sammu teinud, tahtsin juba Diana auks ehitatud purskkaevu näha, jalad ja selg täiesti väsinud, jõudsin kohale, aga see, kas see oli seda väärt või mitte, jäägu juba igaühe enda avastada.

Nüüd oli kindel plaan hakata Lutoni poole sõitma, aga jälle jäi teele jäi  Victoria ja Alberti muuseum… See oli nii uhke hoone, et ma ikkagi pidin sisse minema. Muuseumites piletit pole, aga kuna ma liikusin ringi seljakoti ja käsipagasi kohvriga, siis need tuli ära anda garderoobi ja mõlemis muuseumis küsiti selle eest 5 naela. Selle üle oli ainult hea meel, puhas rõõm oli mõneks ajaks kohvrist vabaneda. Kahju, et ma kohe ei tulnud selle peale, et see kohver kohe hommikul kuhugi muuseumi anda ja alles õhtul ära võtta ta, selle asemel, et kohvrile ka poolt Londoni tutvustada.

Tegelikult selle muuseumi ma rohkem jalutasin läbi, hallid ise olid vaatamisväärsused. Kõige rohkem süvenesin moeajaloo osas, kus oli välja pandud ka Diori näitus, aga see osutus nii populaarseks, et selleks päevaks, kui ma seal olin, olid piletid juba välja müüdud.

Muuseumis oli ka üks väga luksulik kohvik elava muusikaga.  Sattusin sinna just kellaviietee ajaks, aga kohvisõltlasena, tellisin kahjuks kogemata vaid cappuccino ja porgandi pistaatsia koogi. Pärast vaatsin küll, et enamus kohviku külalisi jõi teed piimaga, aga eks siis järgmine kord.  Teed soovitan Inglismaal ka teepoest osta, kuna nad on ise kõvad teejoojad, siis petta  ei saa. Sain kunagi Sri Lankalt ühe väga hea rohelise tee (Gunpowder) ja Eestis olen küll samanimelist ostnud, aga kunagi pole see olnud sama maitsega. See, mis ma nüüd Inglismaalt ostsin, on lõpuks sama.

Väljas oli juba pime ja mu saapad tundusid  kaks numbrit väiksemad kui hommikul, seega oli nüüd viimane pingutus, leida buss ja sõita Lutonisse. Kuna mu lend oli varahommikul, siis broneerisin hotelli Lutoni linna(ekslikult arvates, et see on piskike linnake).

Sõisin Victoria stationisse, päris täpselt ei teadnud ka, kas Lutonisse on mõistlik sõita rongi või bussiga, piletikassas selgus, et siiski bussiga, aga bussipeatus on 10 min tee kaugusel. Uhh, milline kergendus oli, kui järsku märkasin tee ääres seismas busse, siltidega London-Luton Airport-Luton. Teadsin, et bussid sõidavad küll lennujaama, aga kuidas ma sealt edasi saan, oli veel selgusetu.

Viimane üllatus tabas mind siis kui Luton paistma hakkas. Väikelinnast on asi kaugel, tulede järgi juba nägin, et olen sattunud suurlinna.  Kui bussijaamast jälle liikuma hakkasin, oleksin kindlasti pidanud takso võtma. Kuna broneerides, olin just arvestanud, et 10 min bussijaamast on paras jalutuskäik, siis hakkasin liikuma oma telefoni salvestatud juhiste järgi (2% akut, eksimisruumi polnud palju). Keskväljaku leidsin üsna lihtsalt, ja üsna ilus tundus, aga mida rohkem hotelli poole jalutasin, seda kõhedam tunne tekkis. Tegelikult polnud ma oma teel kohanud mitte ühtegi naist ega mitte ühtegi valget inimest. Poes, kus ma hambapasta ostsin, oli ka tööl mustanahaline. Ma ei liialda, aga kui veel 500m oli hotellini, siis oli küll selline tunne, et araablasevälimusega mehed, kes ristmikul vastu jalutasid, söövad mu silmadega ära.  Ma olen maailmas palju hullemates ja vaesemates paikades ringi liikunud, aga sellist hirmu polegi tundnud varem.  Üks asi on ringi liikuda nagu hipist surfar, teine asi mantli ja saabaste ja reisikohvriga. Aga ma blondiin tõesti ei osanud arvata isegi, et Inglismaal võiks selliseid getosid olla.  Kui ma hotelli uksekella lasin, siis see administraator  vaatas ka mind kui kummitust. Tõenäoliselt neil tihti üksikuid valgeid naisi ei peatu. Hotell ka väga turvatunnet ei pakkunud, aga õnneks olin nii väsinud, et kui voodisse kukkusin, siis ärkasin alles 3.30 ja 4.00 istusin juba taksosse, et lennujaama sõita.

Kui kellegil on kahtlust veel, kas Londonisse minna, siis kindlasti minna. Teha ja vaadata on seal palju, ma ise juba unistan sinna kolimisest . Võibolla lihtsalt uus ja huvitav, aga vähemalt praegu võttis ta mu südames juba aastaid esikohta hoidnud Roomalt koha.