Looduslik antidepressant, talisuplus

Kirjutatud on dets. 11, 2018

Veel üks looduslik antidepressant. Talisuplus

Inna Vladimirskaja

Juba mitu hooaega vaatan kadedalt teiste ägedaid pilte talisuplusest ja isegi –ujumisest, aga ise pole julgenud proovida. Surfata sai viimases El Gouna laagris ka vähe, tagasi tulles ootasid tühi kodu, hallid ilmad, lühikesed päevad, masendus hakkas uksest sisse trügima. Pühapäeval helistasin õele, et teeme ära selle hulluse.

Nõmmele jõudsime, siis minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks oli, et me polnud seal ainsad spordikeskuse külastajad. Kuigi maa oli linnas must ja isegi lörtsi sadas, siis Nõmmel oli suusarada avatud ja päris palju rahvast seda nautimas.

Tünnid aurasid basseinide ääres. Ahvatlev oli küll mõelda, et äkki enne tünni ja siis külma vette, aga olin kuskilt kuulnud, et siis ei saa õiget talisupleja tunnet. Vihm, jääkirmetisega kaetud basseinid, pered, kes lastega suusatasid, suurte klaasseintega rahvast täis jõusaal, tundsime end üsna tobedalt. Õnneks on mul õde hea suhtleja, uuris administraatori käest, et kuidas  talisuplejad toimetavad Nõmmel. Mees oli väga vastutulelik, näitas, kus saab riideid vahetada, tutvustas, et 1,5 EUR eest saab kuuma dushi all käia ja natuke rohkema raha eest sauna ja tünnisauna. Vähemalt see kohmetus kadus, hirm protsessi enda ees muidugi jäi. Eleril oli juba talisupluse kogemus olemas ja ta oli päris rahulik. Kui me olime end paljaks koorinud ja basseinide poole hakkasime liikuma, märkasime õnneks üht prouat hommikumantliga, kes sirge sammuga basseini poole jalutas. Proua riputas rahulikult, isegi kuninglikult, oma hommikumantli tünnisauna juures asuvasse nagisse ja teatas, et me peame ootama, kuna tema läheb redelist ja tema redelist lahti ei lase… Seisime siis seal, Eleri oli taibanud plätud kaasa võtta, ma paljajalu. Kui proua peale kümneni lugemist välja tuli, siis oli mul juba nii külm, et kui seal poleks nii palju publikut olnud (üks kena naine oli veel saabunud), oleksin jalga lasknud. Aga nüüd tuli vette minna, uhh… Tegelikult polnudki nii hull, kõik kolm naist olid basseini ääres mulle  kaasa elamas ja julgustasid rahulikult hingama. Kuus korda hingasin, siis tundsin jalad on krampis ja jooksin sisse.  Suured tänud julgustamise eest, Eleri ja teised (nimesid kahjuks ei tea veel)!

Tunne, mis külmas vees suplemisest saab on ülimõnus. Nii mõnus, et ma olen nüüd kaks korda veel käinud. Ühe korra üksi ja teist korda armsa sõbranna Kaiga. Mul on ikka vedanud, et mul on nii lahedad inimesed mu ümber.

Kuigi tunne on super ja tuju on mul juba kolm päeva laes ning masendusest pole jälgegi, siis enne, kui proovid, tee veidi uurimistööd, mõne tervisliku seisukorra puhul see siiski ei sobi.

 

El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.

Kirjutatud on dets. 3, 2018

El Gouna surfireis. Tawila lohesurfi trip.

Tawila saar asub El Gounast ainult 17 km kaugusel ja tingimused lohesurfiks on seal sarnased Brasiilia ja Venetsueela kuulsatele laguunidele. Konstantne maatuul puhub üle kõrbesaare ja vesi seetõttu peegelsile. Värvid nagu Kariibi mere saartel. Iga lohetaja unistus või mis?

Päev algas väga vara, kiire hommikusöök, 6.30 olime juba bussis ja 7.00 startisime sadamast Tawila poole. Paat oli päris ilus ja pakuti korralikku hommikusööki.  Kui startisime oli null m/s tuult ja vesi plekk. Alguses olid kõik elevil ja rõõmsad, aga mida tugevamaks tuul  ja kõrgemaks laine, seda vähem lobisemist oli kuulda. Umbes poole tee peal olid kõik vaiksed, mõni juba oksendas ja mõni hoidis reelingust  kinni ja vaatas otse ette. Mõni magas rahulikult all kajutis. Lobiseda polnud igatahes kellegiga. Ma isegi üllatusin, mul ei hakanud kohe paha ja algul isegi veidi nautisin seda kiikumist suurte lainete vahel. Kui lõpuks saar paistis, siis oli hea meel küll, sest ega see sõit luksus ka polnud.

Saarele, kus juba üks paaditäis lohetajaid surfas, viidi meid väikese kummipaadiga. Eriti meeldiv oli see, et algajate jaoks on saarel oma pisike laguun, keset saart. Kuna mul oli mitu algajat kaasas, siis sain kohe kergemalt hingata ja teadsin, et mul tuleb hea surfipäev. Meid oli kokku ikkagi 13 inimest ja vähemalt pooled neist ei osanud veel ülestuultki sõita, seega ühest kummipaadist poleks piisanud, et neid merelt kokku korjata.

Tuul oli tõesti ühtlane, vesi sile ja värvid maalilised. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen kõige ilusam koht, kus olen surfanud, sest lisaks erinevatele türkiissinistele, paistsid erinevad kõrbevärvid lähedal asuvalt saarelt.

Vahepeal käisin korra vaatamas, kuidas me algajatel läheb. Kõik olid kenasti merel ja tripi organiseerija valvas meid kõiki, nii laguunis sees kui väljas sõitjaid.

Lõunaks kaeti meile saarel väike laud, tegime kiire lõunasöögi ja uuesti kiiresti sõitma, sest päevad on Egiptuses lühikesed ja enne päikeseloojangut pidime sadamas tagasi olema.

Teist korda sõites tuul veidi vaibus ja mingil ajal hakkasin tundma, et süda on paha. Merehaigus vist jõudis kohale… Olime juba mitu tundi sõitnud ja viimase tunni vaatasin kaldal, kuidas kohalikud poisid trikke teevad.

Tagasisõit oli palju meeldivam. Pakuti korralikku lõunasööki, erinevad salatid, krevetid, liha, riis, pasta, kartulid. Süües läks aeg kiiresti ja süda ka enam pahaks kellegil ei läinud.

Väga äge tripp oli, tänud kõigile, kes kaasa tulid ja eriti suured tänud Keitile, kes meie reisist väga palju ilusaid pilte tegi. Piltide link;

https://drive.google.com/drive/folders/1Nvc4SVrVT-1_tKHZYoc-rtbv6M4Ulc8W?fbclid=IwAR3OZPrOeFybFlfVtVNalpSKpfaa5oCS7Q-ac2OorGe3NkLg0IoR_Ln7ujI

Järgmine kord tahaks saarel ka öö veeta, kahjuks on kohalikud võimud selle keelanud, aga uurisin juba maad, võib-olla saab öö veeta samasugusel saarel, aga veidi kaugemal El Gounast.