Reis Lamu saarele

Kirjutatud on veebr. 22, 2017
Reis Lamu saarele

Reis Lamu saarele

Lend Malindist Lamule kestab pool tundi ja lennujaama pole mõtet minna varem kui pool tundi enne lennuki väljumist. Me kogenematud saime poolteist tundi kohvi juua, kahte õhkutõusmist (mõlemad lennud Lamule) näha, kohvi juua ja Aafrika ehteid osta.

Lamu saar on osa Lamu arhipelaagist ja lennujaam asub Lamu kõrvalsaarel Mandal.

Hotelliomanik oli meile lennujaama transfeeri vastu saatnud, kõigepealt kõndisime pool kilomeetrit sillani ja siis veel teise pool mööda silda kuni jõudsime paatideni. Üks neist oli meie transfeer. Kahtlane tunne oli küll, et kas meie pisike paat kogu selle surfivarustusega põhja ei või minna, ei läinud nagu näha.

Tee kulges Manda ja Lamu vahel. Meiega koos startis mitu paati, aga suurem osa neist maabus Lamu linna sadamas, meie sõitsime edasi ja ausalt öeldes ei osanud mitte midagi oodata, pilt, mis merelt avanes oli palju paadiliiklust, üsna täis ehitatud saar ja luksuslikud palmid ja hotellid, mis asusid Manda saarel.

Lamu keenia jooga yoga keenia kenya lohesurf

Shela sadam

Sadam oli päris äge, paar rannakohvikut, palju ankrus paate ja ilus valge liivaga rand. Maksime paadijuhile ja juba olid meil vastas uued tumedanahalised poisid, kes me raskete surfikottidega ees minema hakkasid. Jälle oli moment, kus ei osanud midagi arvata ega oodata, kohe rannast kadusime majade vahele, väga kitsastele tänavatele, kus kohtasime eesleid, väikeseid lapsi ja moslemirõivastes naisi kuni jõudsime pisikese jalgväravani, värava taga oligi meie hotell.

Hotelliomanik oli väga sõbralik ja abivalmis austerlane. Saime tervitusjoogid ja loengu, mida teha, kus süüa, milliseid vaatamisväärsusi külastada, mis selga panna (meestel võiksid põlved kaetud olla, naistel vähemalt põlved ja õlad), kus surfata ja kuidas mitte hoovuses ära uppuda. Igal aastal pidi salakaval hoovus endaga mitu ujujat kaasa viima. Tõusud ja mõõnad on Aafrikas võimsad.

Kui ma seal pimedas ruumis kuulasin, mida hotelliperemees rääkis, siis jõudis peast läbi käia mõte, et luksuslikum osa reisit on nüüd läbi ja tuleb kohaneda ning võtta saarelt, mis sellel pakkuda on.

IMG_8595

Vaade terrassilt

 

Edasi näidati meile ette meie toad ja viidi hotelli kõige kõrgemale terrassile. Mida kõrgemale jõudsime, seda ägedamaks vaade ja olemine läksid. Erinevatel tasanditel olevad terrassid pakkusid vaadet saare igasse külge, ühelt poolt ookean, teiselt poolt kõrged liivadüünid ja katused.  Mitu lamamisaset ilusate värviliste patjadega ja suur ümmargune laud, mille ümber oli mõnus järgmisteks päevadeks plaani teha.

Meie kava oli siis selline, et esimene päev tutvume kohaliku rannaga ja käime Lamu linnas (UNESCO maailmapärand), teisel päeval teeme purjetame naabersaarele surfama ja kolmandal päeval surfame oma nn. kodurannas.

Randa viis meid hotelliomanik. Ta oli nii lahe oma bambusest kandevõrgu ja ümber niuete tõmmatud aafrika rätikuga. Need babuskotid olid hotellis ka külaliste jaoks valmis pandud, et vältida kilekottide kasutamist. Hommikusöök oli käsitsitehtud jogurt, mangotoormoos ja juurviljadega omlett oma saare kanamunadest. Kõik oli  nii naturaalne sel saarel, et mul tekkis idee korraldada järgmine jooga- ja surfilaager just Lamul. Kuhu see veel paremini võiks sobida, kui mitte sinna, kus kõik on öko, pole teid ega liiklust, kiirustamist.

Eelnevalt juba olin googeldanud, et Lamu linn on kõik või mitte midagi. Inimesed pidid jaotuma kaheks, need, kellele tohutult meeldib ja need, kellele üldse ei meeldi. Saarel on neli asulat ja kõigi nende vahel saab liikuda vaid jalgsi, eesli või paadiga. Kui vesi on kõrge, siis meie asulast saabki linna ainult paadiga.

lohesurf lohesurfireis lamu keenia

Lamu linn

Linn on väga räpane, eesli väljaheited ja inimeste heitveed ääristavad kõiki tänavaid. Maju on uhkemaid ja vähemuhkemaid, aga kõik äratavad aukartust oma vanusega. Kaks väga suurt ja uhket mosheed, koralli-mangoovisegust seinad, kuulsad Lamu uksed, turg ja auk, kus kunagi orje hoiti on mõned märksõnad kirjeldamaks kõige vanemat ja paremini säilinud suahiili linna, millel on tugevad islami mõjutused, aga millele on jälje jätnud ka seal võimutsenud portugallased.

Tänavad on nii kitsad, et kui mõni eesel juhtub vastu astuma (ja seda juhtub tihti), siis tuleb seista seljaga vastu seina, et eesel läbi mahuks.

 

 

Ma ei saa öelda, et kuuluksin selle osa hulka inimestest, kellele üldse ei meeldi see vana kultuuripärandit kandev linn, pigem just äratas aukartust see ajalugu, aga kaks tundi oli ka rohkem kui küll linnaga tutvumiseks ja sel reisil meid miski vanalinna tagasi ei kutsunud.

Õhtul käisime oma hotelli lähedal rannas asuvas ehedas suahhiili restoranis. See oli äge kogemus, jalanõud tuli ukse taha jätta, õlut ega veini toidu kõrvale ei pakutud, teenindajad olid burkades, aga naeratasid nii lahkelt, et tekkis tunne, et tahaks teda kallistada.

India, Araabia ja Euroopa mõjutustega suahhiili toidud on väga maitsvad ja kindlasti tahan ma Lamule tagasi minna juba selle armsa koha pärast.

Lamu Kiteboarding lohesurf jooga

sand dollar

Teine päev oli meil purjetamise ja lohetamise päralt, aga see oli nii armas elamus, et väärib omaette postitust.

Kuna me olime kogu reisi jooksul väga palju surfata saanud, siis viimase päeva otsustasime lihtsalt saarel ringi kolada. Käisime kohvikutes, shoppasime suveniirikauplustes, jalutasime liivadüünidesse päikeseloojangut vaatama, korjasime liiva seest sand dollareid. Kui ma juba meritähtede puhul mereelukate täiuslikkusest lummatud olin, siis sand dollarid panevad siiani mõtlema, et kes ikkagi maailma loonud on ja kuidas inimene pole üldse nii täiuslikult välja tulnud nagu kõik muu looduses.

 

Viimase õhtu saarel veetsime saare kuulsaimas restoranis Peponis õhtustades.  Ilus koht, kaunis vaade ookeanile, küünlad ja vist ka ainuke saarel, kus saab toidu kõrvale veini või õlut tellida. Hinnad on ka vastavad, eelroad 10-20 dollarit, pearoad 20-40 dollarit. Hotelliomaniku sõnul on see koht, kus kogunevad õhtuti kõik saarel elavad valged inimesed ja nii ka oli. Restorani osas sõid turistid, aga baari osas chillisid valged kohalikud. Kuigi nii viletat teenindust polnudki me Aafrikas kogu reisi jooksul kohanud (samas ei olnud midagi kohutavat, lihtsalt siimaani oli teenindus igal pool ülivõrdes kirjeldadatv ), siis toidud olid jällegi väga head. Minu puhul on lihtne, kas grillitud kalmaar saaks mitte hea olla? Aga Marko ja Rain sõid lammast ja kiitsid samuti J

Meie esimene reisiseltskond on Keeniast vaimustatud, aga ka Rain (kes on pool maailma läbi käinud) ütles, et nii ägedas kohas polegi ta veel surfanud ;)

Keenia, Watamu rand ja surfitingimused

Kirjutatud on veebr. 14, 2017
Keenia, Watamu rand ja surfitingimused
Kenya turtle bay kitesurf

Turtle Bay

Keenia, Watamu rand ja surfitingimused

 

Watamu rand meenutas mulle veidi Cabaretet, kilomeetreid liivaranda, ilus sinine vesi, riffi juures murduv laine, side-on-shore wind ja kaldast mõnesaja meetri kaugusel uhked hotellid ja majad. Kõige suurem vahe oli see, et erinevalt Cabarete lohesid täis rannast, oli Watamul peale meie tavaliselt 4-5 lohe ja need ka kolme kilomeetri kaugusel me koduspotist ning muidugi see, et majast randa jalutades, võisid kivimüüril ahve kohata. Tõenäolisus oli muidugi ka oluliselt ebameeldivamaid tegelasi kohata, nimelt on Keenia koduks paljudele maailma mürgisemaiks peetud madudele. Watamul asub ka Bio-Ken, maailma suurim madude uurimiskeskus.

Ühe natuke hirmutava olevusega õnnestus mul ka kohtuda. Markoga koos tegime rannaga tutvust, kõigepealt sõitsime paar kilomeetrit vastu tuult, päris Watamu keskuse juurde ja siis allatuult peaaegu Mida Creekini. Merelt on eriti kaunid vaated kalda poole, ilusad Aafrika katused, valge liiv ja punased liivakaljud enne Mida Creeki.  Paari kilomeetri kaugusel rannast, ookeanis on üks meeletult suur kivirahn, uudishimulikud nagu me oleme, käisime seda ka uudistamas. Marko isegi nii lähedalt, et palju puudu ei jäänud, et rahnu ette tuuleauku ei sõitnud. Päris ebameeldiv ujumine oleks olnud tiigerhaide ja kõrvetavate meduuside vahel mitu km kaldast.

Enne Mida Creeki hakkasime tagasi ülestuult pressima, aga mul õnnestus kalda lähedal riffi otsa sõita. Võtsin laua jalast ja mõtlesin, et kõnnin natuke ülestuult, kus paistis ilus liivarand. Inimestel vist on ürgsest ajast säilinud instinktid, sest kuigi ma ei ole väga terava nägemisega (just hetk tagasi olin kristallselges vees kivi otsa sõitnud), siis mingil põhjusel märkasin vees liikumist. Kuigi roomaja oli täiesti sulandunud kividega samasse värvi, siis ma ikkagi nägin teda. Laua ma viskasin maha, aga ise jäin liikumatult seisma kuni ta minema ujus. Siis kõndisin kaldale lootuses, et laud  kaldale tuleb, aga ei tulnud, piki randa hulpis. Polnud midagi teha, tuli ettevaatlikult mööda kive lauani tatsata ja loota, et tegemist polnud mürgise elukaga. Hiljem googeldasin, et oli hoopis kala, kellega kohtusin. Moray eel (eesti keeles kahjuks ei teagi)  võib oma jubedate hammastega isegi väiksema hai ära süüa, inimest hammustab ainult siis kui talle haiget teha või teda sööta.

Vesi on Watamul kristallselge ja algul on raske uskuda, et seal üldse nii kiiresti sügavaks võib minna, põhi paistab koguaeg petlikult lähedal.

Keenia Watamu Turtle Bay kitesurfingTegelikult on vesi üldse nii maagiline, et haid, meduusid ja mürgised riffikalad ei tule vees olles kordagi meelde ja aegajalt kohtad palju meeldivamaid tegelasi. Nimelt on Watamu rand koduks kilpkonnadele, üht osa rannast kutsutakse isegi Turtle Bay-ks. Watamul tegutseb vabatahtlik kilpkonnade päästmise organisatsioon ja oma silmaga nägime, et see asutus tegeleb täpselt sellega, milleks ta ellu on kutsutud. Kahe nädala jooksul nägime kolme võrkudest päästetud ja üles turgutatud kilpkonna tagasiaitamist vette. Üks neist oli nii suur, et vajas nelja mehe jõudu. Aafrika loodus on võimas nii merel kui maal J

 

Tõus ja mõõn on ka võimsad. Eriti täiskuu ajal, siis liigub vesi kaugele ja tagasi tuleb suure hooga. Sel ajal kalda all perfektseid sõidutingimusi peaaegu ei olegi. Sileda vee leiab riffi juures lainete vahel.

Kui kuu jälle kahanema hakkab, siis muutuvad surfitingimused Watamul kalda alla perfektseks, kõige mõnusam on siis, kui tõus on umbes tunnikese vett tagasi toonud. Kalda all on siis peegelsile vesi ja uusi trikke saab õppida seal, kus vesi on heleroheline.

Tuule suhtes ei oskagi seisukohta võtta (algaja õnn?), kolm nädalat, mKitesurf lohesurf watamu keeniail Keenias olime, tuule pärast ükski surfipäev vahele ei jäänud. Kõige rohkem kasutasin 9m2 lohe, paar korda oleks tahtnud väiksemat ja paar korda oli vaja suuremat. Prognooside ja statistika järgi nii hästi meil poleks pidanud minema. Kodus arvestasime, et enim on meil vaja 12m2 ja 14m2 lohe… Tegelikkuses tõime 14m2 lohe tagasi nii nagu me ta kodus toidukilesse pakkisime.

Keenias on kaks tuulehooaega;  Kaskazi wind detsembrist aprillini ja Kuzi wind juunist-septembrini. Veetemperatuur on 25-30 kraadi, nii et kalipsod võib rahulikult koju jätta. Küll aga tuleks kaasa pakkida päikesekreem, mille kaitsefaktor võiks olla vähemalt viiskümmend.

Keenia surfitripp

Kirjutatud on veebr. 14, 2017

 

Sain Taagelt riielda, et eelmine postitus Keenia kohta oli liiga üldistav ja valest otsast alustatud… Proovin siis natuke detailsemalt kirjutada ja reisi algusest alustada.

Nairobisse jõudsime peale päikeseloojangut. Lennujaamas seisime paar tundi palavas ja umbses ruumis passijärjekorras. Kui lõpuks läbi saime, oli autojuht meil vastas, aga surfikotte tuli veel kilomeetri jagu autoni vedada. Hiljem selgus, et kõiki autosid lennujaama ei lastagi või tuleb selle eest eraldi kopsakat tasu maksta.

Keenia Nairobi Watamu Surfitripp

Hommikune sõit

 

Hotelli sõitsime oma 30 minutit ja teel midagi ilusat ega huvitavat näha polnud. Hotelli asukoha valisin juba kodus nii, et see jääks võimalikult lähedal lennujaamale, sest järgmisel hommikul pidime varakult lennujaamas tagasi olema. Piltide peal nägi hotell oluliselt soliidsem välja kui tegelikkuses, aga see ei pannud muretsema, küll aga pani muretsema see, et kas meie 2-nädalase puhkuse jaoks renditud maja Watamul on ka ainult piltide peal ilus…

Hotellil oli pisike restoran ja kuigi see nägi välja suht vilets, olid toidud maitsvad, õlu jääkülm ning ettekandjad väga sõbralikud. Parimad samosad reisi jooksul  sellest restoranist saimegi.

Kuigi hotellitöötajad ei soovitanud meil välja minna, siis Jaani eestvedamisel, me ikkagi tahtsime linnale pilgu peale visata. Mustanahaline, väga hoolitsetud administraatorineiu vaatas meid kui poolearulisi ja nõudis toavõtmeid, kui me TÕESTi ikka läheme.

See jalutuskäik  jäi lühikeseks, piirkond oli tõesti trööstitu. Pappkastidel pikutavad inimesed sirutasid kohe käe välja kui valgeid inimesi nägid.

Hiljem Lamu saarel hotelli peremees rääkis, et Nairobi ongi väga ohtlik, sest inimesi ja vaesust on liiga palju ja seda ei jõua keegi kontrolli alla hoida.

Ega me Nairobit näinudki. Piltidel olen näinud tuledes säravat moodsate hoonetega suur linna või Kibera slummi, meie hotell polnud üks ega teine.

Otsustasime kolamise asemel magama minna. Uinuda kohe ei saanud, sest kuigi voodi ümber oli baldahiin, olid sel augud ja mõned vereplekid ning sääsepinina saatel mõtlesin tänutundega Nakkushaiguste Kliiniku nõustamiskeskuse arstile, kes mind malaaria tablette sööma keelitas.

Hommikune Nairobi oli täiesti erinev õhtusest. Kui me saabusime, olid tänavad tühjad ja üksikud autod liikusid linnas. Hommikul olid tänavad täis nii inimesi kui autosid ja esimesed pool tundi tundus, et me ei liigugi edasi, õnneks olime auto tellinud kõva varuga.

Kui me seni olime reisinud neljakesi, mina, Marko, Kai ja Jaan, siis lennujaamas liitus meiega Mildred, kes oli Nairobis juba paar päeva enne meid seiklemas.

Siselendude terminalis ei olnud mingit järjekorda ja meil jäi lennuni kõvasti aega, tugevamad testisid Keenia õllesid, teised Keenia kohvi. Kohv oli nagu kohv ikka, õllede osas tehti selgeks, et edaspidi juuakse Tuskerit.

Enne siselendu oli väike paanika ka, Aafrika lennufirmade kohta ma põhimõtteliselt enne reisi ei googeldanud ja midagi arvata ei osanud. Tegelikult laabus kõik hästi, lennuk oli uus ja korralik, isegi äge oli maanduda kuskil Aafrika põldude vahel. Meeldiva üllatusena puhus juba hommikul kell 11.00 mõnus soe termotuul.

Teine osa reisiseltskonnast maandus Mombasas ja jõudis Watamule paar tundi peale meid.

 

Kõik, kes tahtsid said juba esimesel päeval hea surfipäeva kirja ja IMG_7308ülejäänud kahe nädala jooksul ei olnud mitte ühtegi tuuletut päeva, enamuse ajast sain sõita 9m2 lohega, paar päeva 12m2 lohega ja üks päev läks kohaliku ööklubi „Come Back“  ohverduseks.

Majast sai juba kirjutatud. Tõesti oli uhke, Euroopas nimetataks sellist villaks. Kaks järgmist nädalat veetsime tõesti kui paradiisis. Hommikuti käis kalamees meile värsket kala ja mereande müümas, millest siis maja kokk meile alati hämmastavalt hea õhtusöögi valmistas. Toidud Aafrikas on fantastiliselt head, puhtad maitsed ja  värsked koostisosad.  Kala mittesööjad muidugi nii ei arva.

Esimese päeva lõpus maitsesid krevetid chilliskastmes imeliselt ja peale seda oli ainuke unistus kiiresti oma luksuslikku baldahiiniga voodisse pikali heita. Lõbusam osa seltskonnast võttis aga alkoholi abil laenu järgmisest päevast ja hullas basseini ääres hommikuni.