Keenia surfitripp/ downwinder

Kirjutatud on jaan. 28, 2017

 

 

Jacaranda beach

Jacaranda beach

Suurem seltskond on nüüd läinud ja oleme Keeniasse kolmekesi jäänud. Täna on siis see päev, kus poisid läksid surfama ja mina jäin koju blogi kirjutama. Kell on 12 ja päike kütab kuumalt, paari tunni pärast on laguunist vesi kadunud ja heal juhul saab uuesti sõita õhtul päikeseloojangu ajal. Aga seni on tuul iga päev puhunud ja ma võin endale puhkust lubada. Eilne päikeseloojangu surf oli midagi sellist, mida pole isegi kõige vingemates lohesurfi reklaamides näinud, liivaluite taga oli vesi nagu peegel ja valgus Watamu pool oli maagiline. Aafrika on tõesti ilus ja ehe.

 

 

Watamule jõudmine oli päris raske katsumus.  Kaks lendu, kaks magamata ööd, Nairobi getos sai mõne tunni pikutada, aga väsimusest see ei päästnud ja üks lend tuli veel kohaliku lennukiga ette võtta. Lennukist maha astudes, tervitas mid tugev briis, hea meel oli kohal olla ja veel koos kogu surfivarustusega.

Watamule sõitsime umbes pool tundi, teeääred olid täis viletsaid Watamupuidust onne ja igasugu putkaärindust, mototsikleid ning tundsin isegi pettumust, et kõik on täpselt samasugune nagu Dominikaanis ja mõte liikus juba armsatele Tarifa tänavatele ja kaunitele randadele.

Pilt muutus, kui meie rendimaja sinised väravad avati. Olime täiesti teise maailma sattunud.  Suur uhke maja, mitme lebotamise alaga hoov, katuselaune söögilaud, bassein ja suurtest baldahhiinidega magamistubadest avanes vaade järvele.

Kuigi olime reisist väga väsinud ja mõtlesime surfamisega alles järgmisel päeval alustada, otsustasime ikkagi ranna üle vaadata.

 

Enam paremaks ei oleks saanud minna, randa oli maja juurest 150 m jalutada, side on shore tuul puhus ca 10 m/s, valge liiv ja türkiisivärvi riffiga piiratud laguun. Loomulikult ei suutnud me vaatamata väsimusele, selliste tingimuste peale mitte surfiasjade järgi minna.

Watamu beach, watamu bay, turtle bay

Watamu beach

Kuigi esimesel päeval ma ei jõudnudki surfama, sest õpetasin Jaani, nautisin seda randa ja tuult ning mõtlesin, et kogu see ilu kaalub need räpased tänavad kuhjaga ja rohkemgi veel üles.

Jaani harjutasin kohe algusest sügavas vees lauda taga ajama, aga teised mu endised surfiõpilased on Eesti perfektsetes tingimustes sõitma õppinud ja sügav vesi neid kohe ei ahvatlenud, seega tuli otsida üles rand, mille pärast me Keeniasse sõitsime. Õnneks on google map ja reisi kolmandal päeval leidsime end  Jacaranda beachilt. Mildred, Ave ja Taage said terve päeva madalas vees harjutada ja edaspidi said hakkama nii Watamu sügavates vetes kui Jacaranda põlvini vees.

 

Kuna teed kui sellist Watamult Jacarandale ei ole ja sõit bussis oli paras piin, siis otsustasime paati kasutada ja samas ka

Downwinderi turvapaat

Downwinderi turvapaat

ühe downwinderi Safina Beachilt Watamule teha. Paat pidi turvama ja mõte oli selles, et ka algajad saaksid  kaasa teha. Olime mõõna aega natuke valesti arvestanud ja lõpuks läks nii kiireks, tuul hakkas kukkuma ja pool seltskonda pidid ikkagi paadiga tagasi sõitma. Kuigi kokkulepe oli, et mina lähen ees, olid Kai ja Taage nii kiired, et paat polnud veel startinudki kui nende lohed juba eemalt vaevu paistsid. Mina jäin Ave taha sõitma. Kuna tuul oli juba nii nõrk ja päike ka muudkui vajus allapoole, siis Ave arvas, et ta peaks ikkagi paati kolima, esimest korda ma ikka julgustasin teda edasi sõitma, aga kui liivarand hakkas lõppema ja kaljurand paistma ja paat polnud ikka veel startinud, siis julgustasin teda juba kaldale sõitma. Õnneks oli paat ka liikuma saanud ja Ave jõudis täpselt liivaranna piirile, kiiresti lohe kokku ja paati, sest Kai ja Taage lohesid polnud enam peaaegu, et näha.

Hakkasin siis ise ka allatuult sõitma, mõned korrad triibutasin merele ja tagasi, aga see paat kuidagi lähemale ei jõudnud, tuul kukkus ja mul oli 9m2 lohe, seega tuli valida, kas kruisiida selle paadi tempos ja mingi aeg mereelukate vahel lohe kokku kerida ja paati ronida või väga kiiresti teistele järele jõuda. Seiklusjanuline iseloom sundis mind ikkagi teistele järele sõitma. Väga kindlana ennast just ei tundnud, kui paati enam ei näinud ja teisi lohesid ka veel mitte, ranna asemel kõrgus kaljuserv. Õnneks hakkasid lohed paistma ja vahepeal vilksatas ka pisike lapike liivaranda kaljude vahel. Vahemaa Watamu ja Jacaranda vahel on 13 km ja päris hea tunne oli kui Kai ja Taage lõpuks kätte sain ja veel parem tunne oli kui lõpuks Watamu jahisadam paistma hakkas.  Kuna mul oli kõige väiksem lohe, siis teistega koos kruiisimisest ikka midagi välja ei tulnud ja pidin kiiresti allatuult minema saama. Paat sai lõpuks Taage ja Kai ka kätte, Taagele pakuti võimalust paati hüpata, aga tõeline Eesti mees peab vastu lõpuni, mis siis, et meduusid püksi tahtsid ronida ja kaljukoobas vahepeal otse allatuult vastu haigutas.

Kui vaprad tegelased lõpuks Watamu rannal maabusid, siis need naeratused olid miljon dollarit väärt. Tagasihoidlik eestlase iseloom ei lase just tihti niimoodi siiralt ja uhkelt särada.

Kui siis lõpuks Tagelt küsisin, et kuhu ta kihutas alguses, siis tuli välja, et ta kartis, et mina panen eest ära ja paat tuiskab mööda ja ta tahtis endale väikese edumaa teha. Kai siis vapralt tema järgi.

Beach bar

Beach bar

Kokkuvõttes oli downwinder üliäge. Mõõna ajal pidime küll tunnikese paadis ootama, et kaldale saada, aga mustad poisid tõid meile kahte sorti merisliile ja punaseid meritähti näha ning näitasid sebraangerjat. Üks siilidest kannatas kätte võtta, teist tõsteti pulkade vahel, pidi kohe torkama muidu. Ausalt, selle otsa istuda ei tahaks. Mereelukaid nägi siin veel, aga sellest juba järgmises postituses.