Miks lohesurf

Kirjutatud on juuni 17, 2016

IMG_2629

Minu jaoks on surfamine juba aastaid elustiil. Kogu mu elu pöörleb tuuleprognoosi ümber ja kuigi ma aegajalt kaubanduskeskust külastades kaunilt meigitud ja ilusates kleitides naisi silmates, leian end mõttelt, et tahaks ka, siis tean, et tegelikult armastan ma surfamist nii väga, et plätud ja igapäevaselt sassis juuksed on väike hind selle eest. See vabaduse tunne, mis lohega merel olemisega kaasas käib, ei ole mitte millegagi võrreldav ega asendatav.

 

Peaaegu igal koolitusel küsitakse minult, kuidas see alguse sai. Vastus on väga lihtne, nägin Pärnu rannas lohetajaid ja tundsin kohe ära, et see on täpselt see, mida ma teha tahan. Mäletan kui kirjeldamatult uhke tunne oli oma esimest lauda autosse tõsta, mis siis, et laua ostmisest sõitmiseni kulus veel päris tükk aega.

 

Nüüd kui ma olen lohetamisega tegelenud juba kümme aastat, saan aru, mida see mulle andnud on.  Ma ei ole enam nii kärsitu, sest loheliinide harutamine on õpetanud, mida rahulikum ma olen, seda kiiremini tuleb tulemus. Ma ei ürita oma välimusega kellegile muljet avaldada, sest hindan oma vabadust selleks liiga palju. Ma vaatan loodust ja keskkonda uue pilguga, kui minu teha oleks, ma keelaks kõik pakendid kauplustes ja oleksin nõus ostma jogurtit klaaspurgiga ja shokolaadi kaaluga. Ma tarbin üldse võimalikult vähe, ainuke koht, kus kokku ei hoia, on lohesurfivarustus ja reisimine.

Ma ei vaata inimesi alt üles või ülevalt alla, ükskõik, mis autoga või millisest linnaosast me randa sõidame, merel oleme võrdsed ja nii on ka elus.

 

Kui on tuul, päike ja meri, siis on raske millegi üle mitte rõõmustada.