Tarifa päevikud

Kirjutatud on mai 5, 2016

Tarifale jõudsime 17.aprillil pimeda hakul. Majaomanikuga olin eelnevalt kokku leppinud, et kui Tarifale jõuame, helistan. 13076937_10154173780549700_7505599738922156664_nEnne kui kõne tegin, käisime söömas ning teele asusime kottpimedas, majahoidja Manolo jeepi sabas. Olin küll hoiatatud, et tee meie mägimajja on kehv, aga tegelikkus võttis põlved nõrgaks. Kitsas tee lookles mägede vahel, vasakul haigutasid 100-150 m järsakud. Pimedas oli see üsna kohutav… Kui tee peal veisekari pulliga poleks jalutanud, oleksin tõenäoliselt autost välja hüpanud.

Kohale jõudes olime pikast päevast väsinud ja paradiisi avastasime alles hommikul. Maja asus pankrannikul, all laius Gibraltari väin ja maja taga suured mäed. Üle vee paistis mägine Maroko, mis jäi vaid 14,4 km kaugusele.  Kuigi esimesel õhtul tundus, et oleme maailmast ära lõigatud, siis edaspidi käis aktiivne elu nii maal kui merel.

Esimestel päevadel oli laine nii suur, et peksis vastu suuri kivirahnusid ja tundus võimatu, et selles rannas keegi vette saaks minna. Hiljem kui tuul suunda muutis, oli kalda lähedal merel näha nii väikeseid kaluripaate kui rannas krevette püüdvaid poisikesi.

Iga päev saime terrassilt jälgida Maroko ja Tarifa vahel traalivaid suuri kaubalaevu, purjekaid ja õhtuti tuledes säravaid kruiisilaevu ning aegajalt tiirutas kalda lähedal piirivalvepaat.

Mägedes kohtasime matkajaid, jalgrattureid, lehmakarjuseid, loodusfotograafe.

Käisin viimati Tarifal 9 aastat tagasi ja olles vahepeal mitmeid erinevaid surfimekasid külastanud, võin julgelt öelda, et kõige surfilikum koht maailmas on ikka veel Tarifa.  Tarifal puhub kaks tuulesuunda, Poniente merelt ja Levante mägedest. Poniente on ühtlasem ja vaiksem, aga toob kaasa suured lained. Levante on esimestel päevadel üsna rahulik, aga mida kauem puhub, seda tugevamaks muutub ja lõpuks kisub päris tormiks. Algaja jaoks on Levante kindlasti liiga puhanguline tuul.

Esimesel päeval lubas prognoos meile korralikku Levantet ja kuna reisiseltskonnas oli rohkem algajaid kui kogenud sõitjaid, tegime plaani sõita Canos de Mecasse, kus puhub oluliselt vähem kui Tarifal.

Actividades_11Canos de Meca on täpselt samasugune nagu 9 aastat tagasi, armas väike rand vana majaka ja Las Dunase rannakohvikuga.  Ilm oli fantasiline, päike paistis, vesi oli erksinine, lained mõnusad pehmed ja tuul ühtlane.

Teine päev meid niimoodi ei hellitanud, terve päeva sadas paduvihma, korra vaatasime Tarifa randa, kuigi seal paistis ka üksikuid lohesid,  sõitma meid need ei ahvatlenud. Kolasime veidi poodides ja kohvikutes ning läksime koju kala sööma ja veini jooma. Siinkohal tänud krevetikokk Mikule ja salatikokk Kairile!13043698_10154173779914700_5372613011332324474_n

Kolmas hommik oli tuuletu, päeva peale siiski tuul  tõusis ja hakkajamad tüdrukud said Valdevaquerose rannas suurte lainetega rinda pista. Meeste jaoks jäi tuult siiski väheks ja otsustasime kõik koos Los Lancese flätile vaadata. Kuna eelmisel päeval oli palju vihma sadanud, oli laguun üsna suur ja ruumi sõitmiseks jagus kõigile.

Neljanda päeva pühendasime kultuurile. Külastasime ajaloolist Sevilla linna. Linn oli tõesti vinge, käisime keskajal ehitatud katedraalis ja La Giralda tornis,  kust kogu linn  kätte paistis. Osa Sevilla elust tunduski katustele paigutatud, suure objektiiviga õnnestus näha lisaks basseinidele ja kohvikutele isegi üht sevillalast mullivanni mõnusid nautimas.

Reedel jalutasime imeilusas Tarifa vanalinnas ja pärast Tarifa rannas. Leidsime armsa surfiklubi, kus renditi surfilaudu ja pakuti surfikoolitust. Õnnekas, Liisi ja Kairi polnud varem lainelauaga kokku puutunud ning võtsid koolituse. Mina, Merja ja Margus rentisime surfilauad ja hullasime nendega vees. Pärast mängisime surfiklubis tennist ja võtsime päikest. Kella nelja paiku tekkis  briisituul ja saime paar tunnikest lohedega sõita.

Laupäeval hakkas tuul juba hommikul end ilmutama. Et elu põnevamaks teha, saatsime  Merja, Õnneka ja Liisi downwinderile Los Lancese rannast Tarifa randa, kuhu neile ise bussiga vastu sõitsime. Tsikkide jaoks olid see esimene downwinder ja kuna laine oli  üsna suur, siis päris äge elamus.

Pühapäeval saatsime osa seltskonnast koju ja ise kolasime Tarifa kindluses ning surfiriiete laadal. Shoppamise koha pealt on Tarifa minu jaoks paradiis. Kui Eestis võtan riiete ostmist kui tüütut kohustust, siis siin on täpselt minu maailm, nii palju surfiriiete poode, kui siin, ei ole üheski maailma linnas. Need ilusad värvilised päevikad, saapad, boho-stiilis kotid, pluusid, kleidid lihtsalt tahavad minuga koos proovikabiinidesse saada ja sealt uude koju :) IMG_7815

Esmaspäeval ja teisipäeva puhus Levante, ilm oli jälle superluks. Käisime vaatamas ka Palmoneses, aga seekord oli suund perfektne hoopis Valdevaquerose ranna jaoks. Esmaspäeval küll veidi rapsiv, aga teisipäev oli üks nendest päevadest, kus lihtsalt ei saagi küllalt.  Levante, päike, erksinine vesi, Tangana rannabaar,  kõhulihastega päevitunud lokkis juustega surfarid, wolswageni hipibussid, kõik see teeb Valdevaquerose rannast planeedi kõige ägedama ranna.

Kolmapäeval ja neljapäeval oli Poniente tagasi, ilm pilves ja õhk jahedam. Tuult oli täpselt niipalju, et võiks öelda, elamiseks vähe, suremiseks palju. Algajate jaoks siiski perfektne, sest värvilisi lohesid jätkus kilomeetrite peale.

Reedel puhus küll Levante, aga kuna Helena ja Mikk pidid õhtul ära sõitma ja pakkimisega oleks keeruliseks läinud, otsustastasime koju jääda. Tegime Helenaga hoopis mägimatka surfikodu ümbruses. Pankrannik, orud, mäed, lillemeri, linnulaul, merekohin ja lõhnavad metsatukad, vanad kaevikud, Tarifa muuli juurest paistvad üksikud lohed, võib meie matka kokku võtta. Veisekarja vastu tundsime väiket aukartust ja kui matkarajal neid eemalt silmasime, siis vahetasime matkaraja autotee vastu ja vastupidi.

13138769_10154210915624571_7677573208740824873_nLaupäeval käisime Marguse ja Merjaga maailma kõige ilusamas kohas, Tarifa düünide otsas. Enne kui seal väga chilli päeva veetsime, sõitsime düünide vahelise tee lõppu ja avastasime imelised privaatsed rannakesed mereroheliste looduslike basseinide ja üksikute alasti päevitajatega.

Düünide otsa paistab Maroko, Tarifa ja Valdevaqueros. Puhus vaikne briisituul ja mingi seltskond üritas düünides surfikolitust teha. Hiljem instagramist saime teada, et üks optimistidest oli Gisela Pulido, hmm…. päris äge oleks lohesurfikoolitus 10-kordselt maailmameistrilt võtta.

Teine seltskond suitsetas kanepit ja üritas paraplaanile tuule alla saada, ka tulutult :D

Seda sagimist pealt vaadates, tekkis endalgi tahtmine midagi teha. Liivadüünid ahvatlesid mäe otsast lauaga alla lasta, aga kuna meil mingit kogemust sellega polnud, siis algul tundus mõte liiga kreisi. Margus, kes on kõva lumelaudur, oli siiski nõus proovima. Kuna ta jalaluud terveks jäid, siis otsustasime Merjaga talle mitte alla jääda ja lasime samuti mäest alla. Liiva just ei lennanud, aga äge oli sellegipoolest.

Kaalusime mõtet düünides ka öö veeta, aga kuna olime õhukeselt riides ja magamiskotte meil kaasas polnud, siis see seiklus jäägu järgmiseks Tarifa reisiks.

Pühapäev, meie reisi viimane päev, pani reisile ilusa punkti Canos de Mecas. Surfasime seal nii kaua, et pagasisse pidime märjad kalipsod pistma.

Koduteele asusime esmaspäeval koos päikesetõusuga. Meri oli tormine ja päikesevalgus nii lummav, et sain aru küll, Tarifa ootab meid tagasi :)

Reisiseltskonda tuleb ka siinkohal tänada, iga kell läheks nendega kasvõi luurele :)

 

Rohkem pilte SIIN